Kes veel ei tea, mida kujutab endast Nouvelle Vague, siis kõige lihtsam on seda kirjeldada kui naishäälseid kokteili-versioone vanadest punk lugudest esitavat kooslust, mille panid kokku kaks produtsendist muusikut Olivier Libaux ning Marc Collin. Erinevatel plaatidel on laulnud erinevad lauljannad, ent alati on neid olnud vähemalt kaks. Mõnikord ka kolm. Kokku on bändist läbi käinud 12 lauljannat ja mõnigi kord leiab üks või teine neist tee tagasi lainesse ehk vagues´se.
Uus Laine näitas ka dokumentaali Nouvelle Vaguest, alustan sellest. Mulle meeldis, aga kuidas teile endile?
Elodie: „Film? Aa, dokumenaal, just! Oli see bändi kümne aasta ajaloost?“
Olivier: „Viieteistkümnest. Jah, film algab ju päris bändi algusest ja areneb sealt edasi koos bändi ja selle menu kasvamisega. See on meie elu, see on olnud võimas. Tore on seda mõnikord meenutada. Film aitab. Mõni päev ei taha sellest midagi teada, aga teine kord on seda hea teha. See on olnud pikk tee. Me olime siis noored. Nüüd peeglisse vaadates ei pruugi see, mis vastu vaatab, enam väga meeldida. See on igal juhul võimas lugu bändist.
Elodie: „Jah, mina tulin bändi hiljem, aga seda on ikka tore meenutada.“
Jätkab Olivier: „Toona, kui me alustasime, teadsin ma vaid kahte-kolme kohta maailmas: oma kodulinna Põhja-Prantsusmaal, Pariisi ja Londonit. See oli kõik ja Marc´iga (teine asutajaliige Marc Collin – toim.) samamoodi.“
Elodie: „Äkki ta teadis Itaaliat või midagi?“
Olivier: „Ei. Ei usu! Pariis ja see oli enam-vähem kõik, mis me teadsime.“
Elodie: „See on bändis olemise juures kingitus elult, et saab näha maailma.“
Olivier: „Jah, meenub bändi esimene tuur USA-s. Meie, „väiksed“ prantslased oma van´iga... läbi terve kontinendi...“
Elodie (naerab): „Ameerika unistus!“
Olivier: „Just! Mälestused, muljed.“
Tegite oma ainsa show Baltiriikides klubis, mida aasta alguses veel polnud olemaski. Miks nii?
Elodie: „Me ei tea. Kas see on äkki managmendi saladus?“
Olivier: „Jah, see on tõsi. Ma ei tea, kas see on üldse saladus, aga meil on parim rahvusvaheline „bukkija“ (ehk see, kes esinemisi müüb ja tuurikalendrit koostab – sõnast „booking“ -toim.). Ta on meid müünud juba viieteist aastat järjest ja katkematult. Ainsa väikse mõne aastase pausiga...“
Elodie: „Jah, lihtsalt, et võtta mõned päevad vabaks... Puhkuseks.“ (naerab)
Olivier: „...Et uut materjali salvestada. (naerab) Tavaliselt on müügi team täiesti eraldi bändist. Meil on nad kui pereliikmed.“
Teie viimane plaat on prantsusekeelne, vähemalt filmi põhjal. Kuidas sel rahvusvaheliselt läinud on?
Elodie: „Meil on viimase plaadi peal üks prantsusekeelne lugu. Ei, kaks....“
Olivier: „Kaks... me andsime 2016. aastal välja „I could be happy“, aga see on enamasti inglisekeelne...ja see oli väga edukas.“
... Pärast põgusat arutamist selgub tõde – viimasel plaadil, mis ilmus 2016. aastal, pole tõesti paljukest prantsuse keelest, aga kuus aastat varem ilmus albumitäis bändi emakeelset materjali.
Olivier: „Couleurs sur Paris. Jah, me tegime selle plaadi 2010. aastal. Loomulikult, rahvusvaheliselt on parim teha inglise keeles. Clashi ja Sex Pistolsi cover´eid – UK ja USA bändidelt nagu me tegime esimestel plaatidel ja seda saatis meeletu menu. Kolmanda plaadi peal otsustasime teha ka Prantsuse uue laine bändide loomingust oma versioonid. Pühendusega pungile ja uuele lainele Prantsusmaal. Need bändid muidugi nii kuulsad pole väljapool. Seetõttu muidugi see plaat polnud nii edukas.“
Te oletegi võtnud ette peamiselt uue laine ja pungi „kaverdamise“. On teil kavas ka muid alternatiivseid radasid käia: indie bändid, industriaal, grunge vms?
Elodie: „Me oleme Depeche Mode´i esitanud. Ma ei tea, kui palju see erineb meie muudest versioonidest, aga ju me võiks proovida midagi lisaks...“
Olivier: „Tegelikult me oleme teinud Queens of the Stone Age´i kaveri ja Marc Collin on teinud terve trip-hop tribuutplaadi 2013. aastal. Seega me võime teha kas või industriaali. Usun, et meie muusika saatel on väga palju lapsi eostatud, mistõttu võiks oodata tervet uut generatsiooni Nouvelle Vague fänne, kes muidu kuulavad uuemat muusikat.“
Teil on bändis olnud palju lauljannasid ja vähemalt filmi põhjal on selle põhjuseks see, et lauljannad on tahtnud oma sooloprojekte edasi teha, kuid kas see on olnud ka kuidagipidi plaatide kontseptsioon, et erinevate plaatide peal laulaksid erinevad lauljannad?
Elodie: „Ma arvan, et see on lihtsalt juhtunud nii.“
Olivier: “See pole olnud kontseptsioon. See on olnud väga spontaanne areng...“
Elodie: „Jah, vaba värk.“
Olivier: „Albumid peavad olema lihtsalt parimad, sinna tuleb valida parimad laulud. See on olnud kontseptsioon. Aranžeeringud... seejärel oleme mõtelnud interpretatsioonile ehk kes oleks parim vokaal selles või teises loos... Nii on kokku saanud 12 lauljat 15 aasta jooksul.“
Elodie: „Mina olen näiteks seitse-kaheksa aastat Nouvelle Vogues laulnud... Ma olin siis noor veel, kui ma alustasin!“ (naerab)
Olivier: „... ja Melanie Pain oli ka esimeses koosseisus. Ta oli siis ikka päris laps.“
On teil kunagi plaanis ka mõni päris oma lugu teha? Kas või selleks, et keegi teine teie lugu kaverdaks või ei sobi see Nouvelle Vague kontseptsiooniga? Kutsute näiteks Martin Gore´i Depesche Mode´ist teie loost oma versiooni tegema.
Olivier: „See võib keeruline olla... Enne Nouvelle Vaguet olen ma teinud hulga enda muusikat. Viimase plaadi tegin 2007. aastal – kolmteist aastat tagasi, aga see pole Vague...
Kui me olime novembris Oslos, siis samal tänaval mõnisada meetrit eemal pidi esinema Pixies ja me oleme nende suured fännid. Kuna Pixiese tüübid märkasid, et me sealsamas oma esinemise teeme, tuli üks neist meie sound check´i ajal küsima, mis kell me peale läheme. See oli mingi nende tuurimanager või nii. Esitles end, et ta on Pixies´est. Ma siis vaatasin, et kell kaheksa. Ei, kaheksakolmkümmend. Tema siis, et neetud! Ütles, et siis me ei jõua tulla teid vaatama. Me lähme peale üheksa... Kahju.
Nii, et te ei saanudki laval kokku? Olivier: „Ei too kord mitte, aga see võib veel juhtuda. Seda ei tea kunagi. Tulevikus!“
