Nukk peidab Grigori hinge sügavaid saladusi
Kunstiteost ei ole mõtet teha millestki harilikust ja tavalisest. Selles mõttes on Vahur Laiapea uus film „Saime kokku Solenzaras” kõva kunst, sest peategelane ei ole oma tegude poolest harilik inimene.
„Saime kokku Solenzaras” on dokumentaalne filmilugu 73-aastasest Grigorist, kes pärast naise surma meisterdab elusuuruse nuku, kellega jätkab tantsulkäimist, mida ta seni naisega oli teinud. Paneb nukule proua riided selga ja tantsibki, kasutades selleks vastavaid mehhanisme.
Vahur Laiapea filmiks tehtud ainese teeb eriliseks eestlaste kultuuritaust. Nukuteatrit kaua teinud Rein Agur peab luterliku põhjaga eestlasi rahvaks, kellele nukuga seotud mõtlemine on võõras. Eestlasel ei käivitu mõistus nii, et nuku abil midagi kujutada. Selles mõttes on Grigori igati huvitav materjal visuaalseks uuringuks, mida filmi abil on võimalik teha.
Vahur Laiapeal on täiesti õnnestunud jõuda vaata et antropoloogiliste üldistusteni, kus avanevad inimese ja tema loodud inimese kuju vahelised keerulised suhted. Nukku riietatakse filmi käigus mitu korda lahti, paljastades justkui selle pealispinna all olevat sisu. Niisamuti toimib filmis huvitavalt dekonstrueerimise mäng, kus pea nuku keha küljest lahti on ja kuidagi eraldi oma sõnumit edastab. Nukk on väga huvitava sõnumiga kultuurimärk, mida näitab seegi, et „tavalisest” draamateatrist mitte just väga palju kirjutanud Juri Lotman on ilmutanud suurt huvi nukuteatri vastu. Et nukk on oma sõnumi poolest kõnekas ja mitmetahuline taies, selle tõestab Vahur Laiapea oma filmiga täiesti ära.
Film kajastab ajaliselt seda perioodi, kus nukk on juba valmis ja Grigori temaga tantsib, Grigori elusügavustesse ja minevikku ei püütagi minna. Ka see naise surma fakt, mis nuku juurde tõukas, jääb kuidagi markeerituks, sest filmi jõudnud haual käimise stseenides on mingi sõulik stiil juures. Õieti näemegi filmis Grigorit ainult esinemas, millest sünnib kahtlus, et oma hinge ta kedagi nii naljalt piiluma ei luba, kuigi esmapilgul paistab välja ladna mehena. Südant puistama pole Vahur Laiapea suutnud teda panna, kuigi tal on sel alal saavutusi küllaga. Ka oleks Grigori avamiseks vaja olnud tema lugu veidi klaarimalt üles ehitada, sest mingid suhted tal ju filmi jooksul tekivad.
Grigori on kõva tantsumees, hoolimata sellest, et erilist kooli ta liigutamistes näha ei ole. Muidugi võib filmi lükata tema Tallinna esinema tuleku ja partnerluse Ülle Tomingaga, kuid väga palju selle tantsu peal ei sõida. Nukk ja tants temaga on ikkagi millegi varjamiseks ja mitte avamiseks. See Grigori varjatav asi jääbki filmi jooksul vähemalt osalt varjatuks.
Eelkõige armastus
Tantsu tähtsaim teema on ikka olnud armastus ja kuidagi see teema filmis muidugi püstitatakse ja areneb. Kujundid on võimsad, kuid lugu on selliste võimsate kujundite juuresolekul väga raske koos hoida. Ka muusika mängib kohati kaasa võimsal moel, aga läbivat joont on siin raske näha. Eks selline Grigori ongi suhteliselt raskesti alluv materjal, olgugi et nõustub kergesti esinema, kui teda ilusti paluda.
Aga ka sellise pooliku või kolmveerandise tõega on Vahur Laiapea film suur asi, sest räägib ühest inimesest, kes on täiesti omamoodi. Nii palju Grigori inimhinge filmis ometi on, et see nukuga tants ei ole väike veidrus, vaid just nimelt teistmoodi olemine. Seda kogeda on ju ühiskondlikult virgutav. Päris kindlasti suudab Vahur Laiapea sellegi teosega veidi nihutada sallivuse piire, et harjuksime elama teistsuguste kõrval. Seda polegi nii vähe.
„Saime kokku Solenzaras”
Stsenarist ja lavastaja Vahur Laiapea
Dokfilm, Ikoon 2010
Esilinastus 7. septembril Von Krahlis
Film on esitatud ETV-le eetrisse andmiseks
