Nullist uusi tööstusharusid ei rajata
Tänavu kevadel alustas tööd Läänemere laevafirmade ühtne piletibroneerimis-süsteem Laevapiletid.ee. Paar kuud hiljem teatas teine Eesti ettevõte AS Transiidikeskus uue stividorfirmade jaoks mõeldud infosüs-teemi loomisest. Mõlemad ettevõtmised on niivõrd algusjärgus, et nende edukuse kohta ei saa veel midagi öelda, küll on aga tegemist potentsiaalse Eesti teenuse – tarkvaraarenduse – ekspordi näidetega.
Kumbki mainitud toode ei oleks saanud tekkida Austrias või ·veitsis. Mitte sellepärast, et neis riikides poleks haritud programmeerijaid, oma tarkvaratööstust ega jõukaid rahastajaid, vaid ikka sellepärast, et seal pole merd ja sellega seotud majandusharusid. Võib ju öelda, et tänapäeva maailmas pole vahet, kus äriidee tekib ja kas tarkvarainsener istub Tallinnas, Viinis või Bangalores, aga kogemus näitab, et nii riikide majandus tervikuna kui ka konkreetsed valdkonnad ei arene äkiliste hüpetega tundmatusse, vaid areng põhineb sellel, mis on juba olemas. Näiteks Laevapiletid.ee juhataja Jaanus Põder võib äriidee tekkimise kohta öelda, et sagedase laevareisijana tekkis tal küsimus, miks ei saa laevapileteid broneerida internetis olevast ühtsest süsteemist nagu lennupileteid. Sellest mõttevälgatusest oma ärini jõudmiseks on vaja üht ettevõtlikku inimest. Mõnel ettevõtlikul austerlasest tarkvarainseneril on analoogse idee peale kas või isikliku kogemuse puudumise tõttu hoopis raskem tulla.
Harvardi ülikooli professor Ricardo Hausmann töötas mõni aasta tagasi välja tooteruumi kontseptsiooni. Et kõik maailma tooted võiks paigutada ühele kaardile ja vaadata, kui lähedal või kaugel eri tooted üksteise suhtes asuvad. Lihtne näide: kui sinu äri on õunte kasvatamine ja soovid valida uut ärisuunda, siis tõenäoliselt valid selleks midagi lähedast, näiteks pirnide kasvatamise. Õunad ja pirnid on lähedased tooted. Hausmanni huvitas majandus- ja ekspordikasv. Intuitsioon ütles, et riigid kasvatavad oma majandust seniste toodete põhjal: arendavad oma tooteid, muudavad neid paremaks ja valivad uusi väärtuslikumaid tooteid seniste toodete lähedusest.
Toodete omavahelise kauguse-läheduse määramiseks võttis Hausmann koos kolleegidega ette Rahvusvahelisest Valuutafondist saadud arvud viimase mõnekümne aasta maailmakaubanduse kohta. Massiivne andmemaht (tuhanded tooted, sajad riigid, muutused vaadeldud aastate jooksul) realiseerus graafilises tooteruumis, kuhu on joonistatud kõik tooted, nende omavahelised seosed ja kaugus üksteisest. Selgus, et tooteruumi keskosas asuvad säärased valdkonnad nagu masinaehitus, metallitööstus, autotööstus, elektroonika- ja keemiatöötus. Nad on keskel just sellepärast, et nende valdkondade toodetel on kõige rohkem seoseid ülejäänud toodetega. Kusagil äärealadel aga asuvad näiteks maavarade kaevandamine ja põllumajandus. Hausmann järeldas, et makrotasandil arendavad riigid oma majandust liikudes ühelt lähedaselt tootelt teisele, selle asemel et teha grandioosseid hüppeid.
Ülalt alla ei saa ekspordikasvu planeerida
Sellest loogikast lähtudes võib ka Eestist rääkides suhtuda skeptiliselt, kui mõni ekspert, valitsus või Arengufond ütleb, et Eesti peab valima valdkonna A või valdkonna B ja neisse hirmsasti panustama. Pigem tuleks mõelda orgaanilisele arengule. Mis on meil praegu ja kuidas saaksime sellest baasist lähtudes edasi liikuda? Eesti metsatööstuse näitel on sellist orgaanilist arengut kirjeldanud Erkki Raasuke: „Esimese asjana lõigatakse maha mets ja müüakse palki. See on kõige lihtsam, kõige vähem investeeringuid ja oskusi nõudev. Järgmise sammuna hakatakse ehitama saekaatreid. Palgid lõigatakse laudadeks ja müüakse suurema lisandväärtusega saematerjali. Siis tuleb juba paber, puitmööbel ja muud keerulisemad asjad.”
Eesti metsatööstus on selles suunas tegelikult arenenudki. Isegi Eesti ekspordistatistikat vaadates näeme, et puidu osakaal on jäänud samaks või vähenenud, saematerjali osa suurenenud ning paberi ja mööbli maht viimase viie aasta jooksul lausa kahe-kolmekordistunud. Puitu eksporditakse endiselt palju, kuid kõrgema lisandväärtusega tooted lähenevad sellele kiiresti.
Veel üks näide elust enesest. Krimelte on Tallinnas Lasnamäe külje all asuv miljardikroonise aastakäibega firma, kes ekspordib 95% oma toodangust. Tegemist on keemiatööstusettevõttega, mis toodab ehitusvahtu. Viimase paari aasta jooksul on Krimelte laiendanud tegevust uutesse valdkondadesse: ostnud Eestis ja Taanis ehitusmaterjale tootvaid ettevõtteid – nii fassaadiplaate kui ka ehitusteipe tegevaid firmasid. Krimelte on jälle näide arengust, kus minnakse ühelt tootelt teisele ja valitakse uued tooted senisele tegevusele lähedastest valdkondadest. Krimelte juht ja omanik Jaan Puusaag ütleb, et ehitusvahtudele rajatud müügi- ja ekspordivõrgu kaudu saab nüüd turustada ka kõiki uusi tooteid.
Muuseas, Krimelte tekkelugu 15 aastat tagasi oli klassikaline. Kõigepealt ei olnud nad mitte ehitusvahtude tootja, vaid müüja-vahendaja. Veel enne seda aga töötasid praegused Krimelte juhid ja omanikud hoopiski ehitusvahtude tootja Makroflex heaks. Nüüd on Krimelte ehitusvahtude alal Makroflexi suurimaid konkurente Euroopa turul. Tagantjärele vaadates võib öelda, et Makroflexi Eestisse tulek ei olnud ainult ühe konkreetse välisinvesteeringu ja töökohtade saabumine, vaid see andis paarile Eesti mehele ka idee, know-how ja esimese kogemuse omaenda eksporditööstuse käimapanekuks.
Selline teadmiste liikumine kehtib kõikjal maailmas. New Yorgi ülikooli professor William Easterly räägib oma raamatus „The Elusive Quest for Growt” loo, kuidas paarkümmend aastat tagasi tekkis Bangladeshi tekstiilitööstus. Asi algas sellest, et Ameerika Ühendriikide ametiühingud olid väga vihased korealaste peale, kes ujutasid USA turu tekstiilitoodetega üle ja väidetavalt võtsid ameeriklastelt töökohad. Lõpuks kehtestati Korea vastu tollimeetmed. Et Ameerika tollist mööda pääseda, otsustasid korealased oma tootmise kolida kolmandatesse riikidesse. Üheks selliseks sai Bangladesh. Nad ehitasid Bangladeshi suure tehase ja sajad Bangladeshi elanikud sõidutati Koreasse väljaõppele. Professor Easterly resümeerib: „ Viis aastat hiljem olid kõik need koolitusele veetud Bangladeshi inimesed asutanud oma-enda tekstiiliettevõtted, korealaste tehas oli üle võetud ja Bangladeshi oma eksporditööstus sündinud.”
Seniste ekspordivaldkondade pinnalt tuleb ka uus kasv
Eesti kõige suuremad ekspordivaldkonnad olid 2008. aastal: masinad ja seadmed, mineraalsed tooted, metall, puit ja puidutooted, keemiatooted, toidukaubad, plast ja plastitooted ning paber. Kui mineraalsed tooted (kütus) ja metall kõrvale jätta (suuresti on tegemist vähe lisandväärtust pakkuva transiidiga) ning lisada teenuste ekspordist veel IT ja turism, siis saamegi teada Eesti ekspordimaailma. Just neist kohtadest saab tulla Eesti ekspordikasv.
See pole ulme ega mingid väljamõeldud uued tööstusharud, vaid senise baasil üha väärtuslikumate toodete poole liikumine. Puidu asemele paber ja mööbel. IT-sektor – see on Eestis tugev, kuid nagu Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit ise tunnistab, ekspordis alaesindatud. Masinate ja metallitoodete najal üha kallimate toodete poole liikumine. Seda on teinud näiteks metallitööstusfirma E-Profiil. Nad alustasid lihtsate juppide keevitamisest ja treimisest, praegu teevad aga Norra naftaplatvormidele terveid metallkraanasid. Kui valitsus tahab toetada ekspordi ja tootlikkuse kasvu, pole vaja leiutada uusi asju, vaid arendada olemasolevaid. Kitty Kubo Arengufondist tõi näiteks idee, et raskustesse sattunud spaakeskustest võiks teha Skandinaavia pensionäride vanadekodud. See oleks teenus, see tähendaks eksporti, selles oleks midagi uut, aga tegemist poleks ulmega, vaid senise infrastruktuuri, töötajate ja kogemuste edasiarendamisega.
Eesti probleem ei ole mitte valed valdkonnad ja vales suunas liikumine. Tehtud on õigeid asju ja liigutud suurema lisandväärtuse poole, ainult kõike seda on tehtud liiga vähe, liiga aeglaselt ja liiga juhuslikult.
