Film on lõputult täis ühemõttelisi vihjeid Itaalia filmiklassikale, eelkõige meenuvad Federico Fellini „Magus elu” (1960), „Cabiria ööd”, „Rooma”, Michelangelo Antonioni „Öö” jt.

Vormiliselt on filmis üks peategelane: Jep Gambardella (Toni Servillo). Tegelikult lisandub talle igati võrdväärsena teinegi – Rooma. Maailmalinna ajaloolise keskuse (monumentaalsed antiikvaremed, renessanss- ja barokkstiilis uhked paleed jne) igihaljas suursuguselt rahulik ilu toonitab paratamatult tänapäevase asise askeldamise ja suurilmaliku tingeltangli ajalikkust ja tühisust. Linateos ise esineb ühest küljest „Magusa elu” uuelaadse paroodiana, teisalt aga läheb märkamatult üle märksa tõsisematele, algupäraselt kujutatud teemadele.

Loe edasi, miks on Sorrentino teos enamat kui Fellini „Magusa elu“ imitatsioon.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: