Õhtud luule ja lammaste lugemisega
“Uneraamat”
Ehk “lambaste-raamat”, nagu kolmene põnn seda piltide pärast kutsub. Ei tasu end pealkirjast petta lasta. Vaiksest uinutavast lugemisvarast on asi kaugel. Pikkovi tõugu lambad tulevad joostes, saabuvad müramasinal, mööduvad nagu raketid või lippavad nagu kapsad. Ja vahepeal, nali naljaks, küsivad, miks sa veel ei maga. Üks on musklis nagu kreemitort, teine kukub õunana pähe.
Lugemine ise läheb ruttu. Igal leheküljel on kaks luulerida ja suur pilvelambapilt sinise taeva taustal. Isa-ema haigutavad peaaegu ühel ajal. Laps kuulab huviga. Mõni lonkav värsirida teda ei sega, pealegi ei kaalu miski üles “Uneraamatu” lõppu: “Lammas 33 ilmub juba uue päeva valgusest / ja ütleb siis, et lugema pead hakkama / sa algusest.”
Lugema pead hakkama sa algusest! Hurraa. Kõik muu võib kõrvust mööda minna, aga mitte see – ja juttu tahetakse veel teist korda lugeda. Halastust!
Eino Muidugi
“Lõbus pere ütleb tere!”
Lugemine algas väga ilusti. Karumõmm kaissu, teki alla. Värvilised laste joonistatud pildid. Küsimus, miks on kaanele
E-täht tagurpidi trükitud. Esimene luuletus “Elusad värsid”. Siis “Lõbus pere”. Toredad reakesed lehekülje allservas – “Ühes käes on küüneviil, / teises ajakiri Stiil.” Edasi: “Helena sünd”. Lasen pilgu üle ridade – “Reede õhtul ütles Anni, / Reinuga kui koos nad vannis, / et ta olla natsa rase – / kas see pole maailmatase!”
“Emme!” – “Mis on?” – “Loe nüüd!” – “Jah.” – Loen. Teki alt itsitamist ei kosta, pole veel selles eas. Võib-olla paneb uued sõnad lihtsalt kõrva taha ja teeb sellest järgmisel päeval lasteaias juttu. Isa küsib teisest toast, millest me räägime. Papade jaoks on muudki põnevat, näiteks “Meie isa palve, kui tal selg valutab” või “Helsingi MM 2005”. Pildike, kus üks mängujänes teise otsas hüppab. See raamat – õigemini pool sellest – sattus esialgu vist valesse riiulisse.
Milvi Panga
“Läämi kaemi!”
“Kaivaq kõrras. Märkseväq. / Nõrgõmb andsõ tiid. // Kas nä roitvaq täämbägi? / Kes tuud inämb tiid.”
“Noh, said millestki aru ka?” – “Jaa.” Paraku jäi see esimeseks ja viimaseks lugemiskorraks. Miskipärast tundub mulle, et põhjuseks polnud võru keel, sest lapsed kuulavad huvitavat juttu kas või hiina keeles – pigem ajasid hirmu nahka raamatu pildid. Mõnda aega oli “Läämi kaemi!” kadunud kui tina tuhka, pika otsimise peale tuli välja mänguasjakasti põhjast. Kahju. Mõned luuletused on seal päris vahvad.
