Õhtupoolik Vive Tolliga
Vive Tolli on väga kuulus kunstnik, silmapaistev graafik, kes on juba kuus aastakümmet mõjutanud ja rikastanud meie kunsti, graafikat selles eriti. Näitusel Tallinna keskraamatukogus on eksponeeritud väiksemas formaadis loodud vabagraafika.
— Miks minigraafika?
— Mul on olnud palju näituseid, kuhu sobisid ka pisemas formaadis tööd. Soomes on käinud neid terve rida ja eks väiksemaid töid oli ka kergem kaasa võtta. Mõned tööd olen teinud kingitusteks ja meie fondid, organisatsioonid on samuti tellinud minigraafikat, millega tunnustada, esile tõsta silma paistnud isikuid. Minigraafika näitustel mujal maailmas olen enamasti esinenud eksliibristega. Paljud on neid tahtnud endale saada. 1950. aastatel olid graafika formaadid üldse väiksemad, kümnendi lõpus ja sealt edasi muutusid tööd suuremaks, Vabbelt saime kõik sellepärast riielda. Aga ma olen väikegraafikat teinud ikka hobina, näitustele. Olen teinud neid alati suure mõnuga. Suuremate plaatide söövitamine võtab palju aega, ootamine on pikk ja siis teen vahelduseks väiksemaid töid.
— Pisemas mõõdus graafikana on sündinud paljud raamatuillustratsioonid, mis nendega meenub?
— Kohe pärast kooli sai joonistatud ka ajakirjadele, tehtud kõike, mida telliti. Mul on olnud õnne, et olen saanud hiljem illustreerida seda, mida olen ise tahtnud. August Jakobson soovis, et illustreeriksin tema muinasjutte. See oli alguses mulle ka heaks reklaamiks, kuigi ise ma seda toona ei tajunud. Edasi tuli Ellen Niit ja „Pille-Riin”. Oleme kooliõed, meil olid samas eas lapsed, prototüübid kodus olemas. Olen ise kirjastuses rääkinud välja tehnilised võimalused, Tuglast meeldis väga teha. Tema „Muutlikule vikerkaarele” tegin söövitused suure rõõmuga, need olid mu esimesed abstraktsed asjad. Käisin neid talle näitamas, kartsin väga, aga ta võttis nad vastu. Luulet lugesin ja luulet meeldis ka illustreerida. Sealt tuli poolenisti alateadlikult ideid vabagraafikassegi. Näiteks „Järve linna kohal” tehes ei mõelnud ma Debora Vaarandi peale. Aga Debora luule oli mõttes küll, kui tegin graafilise lehe „See päev kuulub aednikule”.
— Muidugi ei saa me üle ega ümber Tallinna XV graafikatriennaalist. Kuhu graafika praegu liigub?
— Näitust Kumus tuleb veel põhjalikumalt vaadata, aga esimesed muljed on huvitavad. Eks maailmapilt on läinud üldse teistsuguseks, kunstki on palju muutunud. Kunst on tulnud rahva sekka, ütleksin, tänavale. Muidugi on mõned asjad pea peale pööratud, idee ja sõnaosavus on oluline tänapäeva kunstis. Ei oska arvata, mis suunas graafika liigub. Karta on, et kaob üldse ära. Graafika tegemine on väga töömahukas, digiga saab tulemuse kergemini. Meie autoritest meeldisid Kai Kuusingu tööd, ta on omapärane ja paistab andekas tüdruk. Harva siiski näed, et keegi teeb veel graafikat, seda annab ka Kumus otsida, ei uskunud oma silmi. Aga triennaalil on ta kahtlemata olemas.
