Ohudraama, mis võib poliitika pärast ärevaid rahustada

„Rahvavaenlased” ei ole praeguse poliitika malbe metafoor – võrdlused kõnetavad sama selgelt kui löök kannaga näkku.

Kui ühiskonnas on ärev aeg, väljendub see üldiselt ka teatripildis. Praegune pole erand. Veiko Märka nentis nädala alguses Kuressaare Linnateatri lavastusest „Tasa, vaikselt sõudvad pilved…” kirjutades, et „1919. aasta eesti kommunistide propaganda kattub täpselt 2019. aasta EKRE omaga.” Draamateatri „Rahvavaenlane” võtab poliitika ette laiemalt ning lajatab üsna sama mõõtu malakaga konservatiividele ja liberaalidele, aga ka „vabale sõltumatule meediale”.

1882. aastal kritiseeris Henrik Ibsen selle näidendi kaudu ühiskonna silmakirjalikkust. Kirjelduste kohaselt mõjus see tekst Draamateatri laval päevakajalisena ka 20 aastat tagasi, kui seda lavastas Kurt Nuotio (räägin kirjeldustest, sest toda lavastust ma ise näinud ei ole). Teksti asjakohasus on sama plakatselge ka nüüd. Muide, mitte ainult Eestis, vaid nähtavasti ka näiteks Hiinas, kus möödunud sügisel jäeti ära Schaubühne teatri „Rahvavaenlase” etendused. Ametliku teadaande kohaselt lavaga seotud probleemide tõttu…