— Selle jutuga tuli minu juurde Saaremaa ooperipäevade korraldajate nimel Arne Mikk, kes ütles, et mis oleks, kui teeks ühe muusikalise lastelavastuse, mis esietenduks Saaremaal. Ühing, kes varem Saaremaa ooperipäevi korraldas, oli sagedasti teinud midagi ka laste jaoks ja Arne tahtis seda traditsiooni jätkata. Temalt tuli ka mõte, et Estonia teater oleks selle lastelavastuse tegemisse kaasatud.

Mina olen Leelo Tunglaga väga palju koostööd teinud ja seepärast pakkusin teda libretistiks. Kosmoseteema pakkus välja Arne Mikk, kes rääkis sellest, et Muhus usutakse siiamaani lugudesse lendavatest taldrikutest, mida olevat seal kandis nähtud. Sel olevat koguni oma nimi – lõkits. Nii me kolmekesi saime kokku ja siis sai räägitud, milline see libreto olla võiks.

Minu ettekujutust mööda peaks see lugu olema selline veidi nihestatud kujul muistend, nii nagu neid kirjutab Andrus Kivirähk.

— Kas siis võib öelda, et lugu on Kivirähast inspireeritud?

— See on ikkagi omaette lugu. Leelo Tungal mõtles välja selle kosmosest pärit käsikivi. Eks seal ole seos muistenditega vaeslapse käsikivist. Leelo sai libreto möödunud aasta lõpuks valmis. Ta tegi siis veel parandusi, sest Arne Mikk tahtis, et lõkitsi teema oleks ikkagi libretos ka ära nimetatud. Mina mõtlesin alustada muusika kirjutamisega veebruaris. Tegelikult alustasin aprillis.

— Kuidas kulgeb töö helilooja ja libretisti vahel? Kui palju on vaja muudatusi sisse viia, midagi kärpida, juurde kirjutada?

— Sedamoodi võivad asjad olla siis, kui tehakse koos võõra inimesega, kellega alles alustatakse koostööd. Meie Leelo Tunglaga oleme ammused sõbrad. Teame ja tunneme teineteist ammustest aegadest ja oskame eeldada, mida teine ootab. Meil pole vaja läbi rääkida näiteks seda, et iga laul võiks olla erineva rütmiga.

Leelo teab, et sellises muusikalises loos võiks olla mingi korduv teema. See on omane muusikalile, näiteks Lloyd Webberi „Cats” on üles ehitatud nii, et kuulus „Memory” teema kordub. See on lihtsalt muusikapsühholoogiliselt õige.

Nii nagu ma libretot nägin, sain kohe aru, milline on see kõige tähtsam laul, mis peab läbi terve teose kõlama ja on ka lõpulaul.

Mul ei olnud tarvis öelda, et tee libretos midagi ümber. Leelo oli ise valmis libretot muutma, tahtis, et ma ütleksin talle, kui midagi ei istu.

Leelo eelnevates töödes on ikka olnud ka üks laulutekst, mis on kasutatav väljaspool lavastuse konteksti. Kui paljud laulutekstid on süžeega seotud, siis nii mõnigi tekst on avarama taustaga ja kasutatav ka eraldi. Teose pealaul võib hakata iseseisvalt elama, nii et koorid ja ansamblid võtavad seda esitada. Tekst on nii hea.

— Rein Rannap on tunnistanud, et tema muusikaloomise mõtte käivitamiseks on vaja tellimust. Rahalisest lepingust isegi tähtsam olevat ettekujutust olukordadest, kus teos kõlab. Kuidas selle tellimise käivitava jõuga on?

— Ega asja ees, teist taga keegi tänapäeval muusikat kirjutama ei hakka. Pole mõtet kirjutada, kui ei tea, kas ette kantakse. Nüüd mängitakse „Käsikivi kosmosest” Kuressaares ja Estonia teater mängib aasta lõpus kammersaalis üle kahekümne etenduse.

Muud tööd on palju, seepärast naljalt ei võeta ette, et kirjutan valmis ja lähen siis pakkuma. Suurem osa mu töödest on olnud tellimustööd. Ja kui lugu on valmis, siis alles olen läinud lepingut tegema. Nii on olnud ka animafilmile kirjutamisega. Suusõnaliselt oleme kokku leppinud, et kirjutan muusika. Lepingu sõlmimine ja raha maksmine on toimunud siis, kui töö valmis. On olnud mõlemapoolne usaldus.

— Tänapäeva tööviisi järgi peetakse õigeks, et kui midagi jääb segaseks, tuleb autori käest küsida. Palju seekord tegijatega koostööd oli?

— Nii nagu muusikanumbrid valmis said, hakkasin proovis käima. Muidugi võib teha ka nii, et kirjutatakse teos valmis ja seejärel minnakse esietendusele. Mina tegin teatris tööd kaks tihedat nädalat. Mõni päev oli kaks proovi.

Lavastaja Garmen Tabor tegi draamaosa, mina harjutasin muusikanumbreid. Tüki koreograaf Oksana Titova tuli välja väga toredate ideedega, mis tal spontaanselt tekkisid.

Estonia teatril oli väga suur töökoormus sel ajal ja Tarmo Eespere oli hõivatud. Ma tahtsingi asja juures olla. See töö oli huvitav.

Ainuke Estonia teatri koosseisuline solist, kes lavastuses kaasa teeb, on Jassi Zahharov ja temagi hääl kõlab salvestatud kujul. Teised osatäitjad on Georg Otsa muusikakooli õpilased. Nad mitte ainult ei ole head lauljad, vaid ka head näitlejad. Ja etenduses kaasa tegev bänd on ka hea. Osas etendustes teen ka mina bändi koosseisus kaasa.

See on Estonia teatri projekt, kus enamik tegijaid on väljastpoolt. Lavastaja Garmen Tabor on Estonia teatris näitejuhina palgal, talle on lavastus „Käsikivi kosmosest” magistritööks lavakunstikoolis.

Kui lugu ennast veel valmis polnud, siis Estonia teatri inimesed tegid valmis reklaammaterjalid, kus oli väga väljakutsuvalt kirjas, et Kuressaares toimub uue lasteooperi maailma esiettekanne. See on nüüd üle pingutatud. „Käsikivi kosmosest” pole ooper. Ta ei ole ka muusikal. „Hüljatud” on ehe muusikal, seal on kogu tegevus muusikas. Siin on draamapool ka olemas. Muusikaline lastelavastus on õige selle kohta öelda.

— Milles peitub lastele kirjutamise konks? Milline on lastemuusika?

— Ma ei mõtle eriliselt selle peale, et kirjutan lastele. On olemas lastelaul, mis on lastele laulmiseks. „Käsikivi kosmosest” on kirjutatud lastele kuulamiseks ja selline muusika ei pea olema lihtne. See ei pea olema mingisugune ninnu-nännutamine.

Lastele kirjutatud laulud on täies mõõdus laulud, näiteks „Nukitsamehest” pärit laule on esitatud mitmel laulupeol. Ma ei suhtu lastele kirjutatud muusikasse, et see peaks olema midagi primitiivset.

— Aga tagasiside on ikkagi eriline. Kellelt see tuleb? Kas on olemas lapselapsed, kes neid laule hindaksid?

— Mul on kaks lapselast. Tütrel on üks laps kolmeaastane ja teine üheksakuune. Tütar on pannud sellele kolmeaastasele minu muusika plaadi peale, näidanud filme. Ta on seepeale ütelnud, et tahan papa muusikat kuulata. See tagasiside on tähtis. Seda on armas kogeda.

— „Käsikivi kosmosest” on ainuke eesti algupärane muusikateos, mis Estonias tänavu esietendub. Meie muusikateatreid on üles kutsutud uusi eesti asju lavastama. Kui tihti võiks uued eesti teosed esietenduda?

— Rahvusooperi Estonia eelarve on suur, kuid teatri masinavärk neelab selle. Uue ooperi tellimine käib üle jõu. Kultuuriministeeriumil on raha uute muusikateoste loomiseks. 2008. aastal oli seda 1,5 miljonit, praegu on see summa vähenenud, seda raha on 850 000. Kui mõelda, et ühe ooperi kirjutamise õiglane tasu võiks olla 400 000 krooni, siis sellest rahast ei jätku. Uute ooperite tellimise võimalused on piiratud.

Teatrid peavad praegu mõtlema rohkem oma majandusliku poole peale. Estonia teatri publikust moodustavad suure osa soomlastest turistid. Nad tahavad näha klassikalisi nimetusi, tulevad näiteks Verdi lavastustele. Eesti ooper võib olla kui tahes hea, soomlane seda vaatama ikkagi ei lähe. Heaks näiteks on siin Tüüri „Wallenberg”, mille väga head lavastust ei saa palju mängida. Väga hea, et teater teeb jõupingutusi, et eesti ooperit mängukavas hoida. Repertuaaris on hoitud ka Tambergi „Cyrano de Bergeraci”, mis on minu meelest eesti kõige parem ooper.

Eesti ooperi tellimine on teatri jaoks risk, mis võib tuua kahjumit. Uus rahvuslik repertuaar muusikateatrites on kultuuripoliitiline küsimus, kui selle jaoks on olemas arvestatavad summad, siis oleks ka sellealaseid tellimusi rohkem. Ja mitte ainult muusikateatrid, ka ERSO ja filharmoonia kammerkoor telliksid rohkem uut muusikat, kui selleks oleksid võimalused olemas.

Eraldi asi on muusikateatri lavastused lastele. Seal on publik olemas ja neid on ikka tulnud. Kirjutasin Vanemuisele „Lumekuninganna”, seal tuli välja ka Pajusaare „Detektiiv Lotte”, nüüd on Vanemuises kavas tuua välja veel Pajusaare „Lotte 2”. Lastele saab teha muusikalavastusi riskivabalt, neid käiakse vaatamas klassiga.

Vanemuise teater on teinud suuri muusikalavastusi, mis mujal läbi löönud ja selle vastu ei saa midagi olla, kui need on hästi tehtud. Kuid ikkagi võiks küsida, miks ei tellita teoseid eesti heliloojatelt.

— Mõni helilooja oskab inimese häälega rohkem peale hakata kui teine ja realiseerib ennast laululoojana. Mis on sellise ande taga?

— Olen kuulanud tänapäeva popmuusikat ja seal on tihti toredaid lugusid. Vahel kuulen päris toredat meloodiat, aga tajun, et tekst on sinna peale lihtsalt kombineeritud, täidetud silpidega. Puuduvad kujundid ja poeesia.

Arvan, et laul lähtub tekstist. Mulle on laulu loomiseks vaja head tekstimaterjali. Mõnikord tullakse mu juurde muusikat tellima ja siis ütlen ma, tooge tekstid. Mispeale öeldakse, et ah nii, see käib siis sedapidi. Tihti kujutatakse ette, et kõigepealt luuakse muusika ja sinna peale kirjutatakse siis tekst. Võib ka nii, kuid mind innustavad muusikat kirjutama head tekstid.

Veljo Tormis on öelnud, et ta saab ennast paremini väljendada vokaalmuusika kaudu. Ta on kirjutanud ka head instrumentaalmuusikat. Olen ka kirjutanud palju instrumentaalmuusikat, põhiliselt teatrile ja filmile.

Helilooja laululooming on laiemalt teada. Seetõttu seda ka tellitakse.

— Muusika dramaatilist ülesehitust väga hästi valdav Eino Tamberg on töötanud Eesti Draamateatris. Mida annab teatris töötamise kogemus?

— Töötasin tollases noorsooteatris ligi kakskümmend aastat. Teater annab tõepoolest dramaturgia tunnetust. Muusika ja tegevuse kokkupanemine. Isegi kolmeminutilises laulus on dramaturgia. Vormi tajumine, tõusud ja langused, kulminatsioonid, see on olemas nii muusikas kui ka teatris. Teatris saab seda kõike kogeda.

Vaatasin palju proove, mõtlesin kaasa, mõnikord tuli pähe mõte, et seda ma teeks niimoodi. Ükskord Kalju Komissarov ühe nimetuse arutamisel ütleski: „Las Olku lavastab.” Ma ei võtnud tollal tuld, hoian ikka oma rida.

Sattusin teatritööle juba muusikakooli õpilasena, kutsuti noorsooteatrisse kujundama Iko Marani näitemängu „Tuline jäätis”. Kirjutasin jupid valmis, salvestasin ära. Töö võeti vastu. Tulin esietendusele ja seal tuli minu juurde Aime Unt, kes kiitis mu tööd. See tõstis kõrvust.

Töö Riias Adolf Šapiro juures oli midagi rohkemat kui teatritöö. See oli juba elukool. Vaatasin proovides pealt, kuidas ta tegi näitlejatele kujundite abil selgeks oma taotlusi. Sain väga palju tarkust tema proovidest.

Teatrile olen kirjutanud väga palju muusikat. Olen kirjutanud kõikidele Eesti teatritele peale Vene teatri.

— Meil tähistatakse suurelt Eino Tambergi, Veljo Tormise ja Arvo Pärdi juubelit. Kui palju see aupaiste kergitab eesti muusika tähtsust?

— On sattunud nii, et Eino Tamberg ja Veljo Tormis on sündinud 1930 ja Arvo Pärt 1935, mistõttu iga viie aasta tagant on neil koos ümmargune number. Eks sellega seoses koondub tähelepanu muusikale ikka rohkem kui tavaliselt. Ka meie heliloojate liidu liikmeskond on platsis ja osaleb pidustustel. Väga hea, et Estonia teater, Eesti Kontsert ja Nargeni festival on võtnud need üritused korraldada.

Vanem seltskond meie liidu väikesest liikmeskonnast paistab hästi silma. Jaan Rääts on paar aastat noorem. Saatus on räsinud kõvasti keskmist põlvkonda. Pole enam Sinki, Sumerat, Kangrot, Lepikut, Kuulbergi. Mina jõuan oma 60. juubelini juuli lõpus, aga kuna kontserdihooaeg algab alles septembris, siis sellele minu sündmusele pühendatud kontserdid toimuvad septembri lõpus.

Ka noored paistavad hästi silma. Nime on endale teinud Tulve, Tulev, Krigul, Kozlova, Steiner. See on vahva.

— Riigieelarve raha on vähem ja kukkunud on ka Kultuurkapitali jagatavad summad. Kuidas heliloojad rasket aega üle elavad?

— Olukord on hakanud natuke paranema. Põhi on läbi käidud. Olukord ei ole väga traagiline.

Kultuurkapitali jagatavad summad on hakanud jälle kasvama. Küll aga teevad muret Kultuurkapitalis kerkinud nõudmised, mis piiravad esitajatele toetusstipendiumide maksmist. Seda põhjendatakse, justkui hoitaks sel viisil maksude maksmisest kõrvale.

Olen ise olnud helikunsti sihtkapitalis kokku neli vahetust ja tean seda olukorda. Kulkas jagavad raha asjatundjad, kes ei anna raha kasumile orienteeritud üritustele. Kui antakse suurtele festivalidele, kantakse raha korraldajatele, kes tasuvad ka maksud. Esinejatele maksuvabasid toetusstipendiume makstes pole kedagi üle makstud, need tasud on minimaalsed. Nii on toetatud perspektiivikaid üritusi, mis oleks muidu jäänud olemata.

— Heliloojad osalevad aktiivselt Tallinn 2011 üritustes. Sünnib uut muusikat. Kelle initsiatiivil see on sündinud?

— Paljud asjad on sündinud sihtasutuse Tallinn 2011 initsiatiivil. Ka eesti muusika päevade korraldajad Timo Steiner ja Ülo Krigul on olnud aktiivsed.

Euroopa kultuuripealinna projektidega on realiseeritud resideeriva helilooja idee. Tegelikult võiks resideeriv helilooja olla pidevalt ERSO, kammerkoori või Estonia teatri juures, praegu seda kahjuks pole.  Resideeriv helilooja saaks palgast katta suure osa oma kulusid ja pühenduda kirjutamisele.  

— Nõukogude ajal töötasid paljud heliloojad Eesti Raadios helirežissöörina. Kust saavad heliloojad praegu oma leiva?

— Nõukogude ajal kohtusin soome heliloojaga, kes rääkis, et ta töötab siin ja seal. Olin tollal sellest üllatanud. Nõukogude ajal olid heliloojad vabakutselised, peaaegu kõik, mis nad kirjutasid, läks liidu kaudu kultuuriministeeriumisse ja maksti kinni. Paljud heliloojad olid võimelised vabakutselisena ära elama. Sellest hoolimata olid paljudel ka mingid töökohad, aga see ei olnud „eluspüsimise küsimus”. Nüüd on olukord teine.

Üheks võimaluseks saada tööd on kirjutada muusikat eesti muusika päevadele, mis on üks kord aastas. Sellest ära ei ela. Tänapäeval töötatakse näiteks õppejõuna. Heliloomingust suudavad ära elada üksikud. Erkki-Sven Tüür on vabakutseline.

Heliloojate liit saab toetada oma liikmeid tellimustevaheliste aukude ajal.

— Veljo Tormis ütles ükskord, et nüüd on muusika kirjutamisega lõpp. Kas helilooja jaoks paistab kusagil kaugel see punkt, mille saaks muusika kirjutamisele panna?

— Tormis on teinud oma varasematest teostest uusi seadeid ja see on ju ka loominguline tegevus. Pärdilt tellitakse uusi teoseid, usun, et ta on sunnitud ära ütlema – tellitakse rohkem, kui jõuab kirjutada. Ka Tamberg loob uusi teoseid. Ma ei kujuta ette, et ma ise ei kirjuta uut muusikat. See pole võimalik. Muusika tõmme jääb.

Looming

„Käsikivi kosmosest”

•• Olav Ehala muusikaline lastelavastus Leelo Tungla libretole

•• Maailmaesietendus 23. juulil 2010 Saaremaa ooperipäevade raames Kuressaare linnateatris

•• Esietendus Rahvusooper Estonia kammersaalis 28. novembril 2010

•• Koostöös Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja energia avastuskeskusega.

•• Helilooja ja muusikaline juht Olav Ehala

•• Muusikalise juhi assistent Tarmo Eespere

•• Lavastaja Garmen Tabor

•• Kunstnik Liina Unt

•• Koreograaf Oksana Titova

•• Valguskunstnik Airi Eras

Kontsert „Olav Ehala 60”

•• Solistid Hanna-Liina Võsa, Liisi Koikson, Elo Toodo-Jakobs, Lauri Liiv ja Ott Lepland.

•• Pärnu linnaorkester, vokaalansambel Meelega ja Tartu noortekoor (dirigent Riho Leppoja).

•• Ansambel koosseisus Toomas Rull, Ain Varts, Jaak Jürisson, Taavo Remmel ja Margus Tammemägi

•• Dirigent Paul Mägi

•• 23. septembril kell 19 Jõhvi kontserdimajas

•• 24. septembril kell 19 Pärnu kontserdimajas

•• 25. septembril kell 19 Estonia kontserdisaalis

•• 26. septembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas