08.04.2019, 00:05
Õnnepalu sumedad ööd Pariisis
„Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” kannab isiklikke värve ning on ladus lugemine mõneks tunniks.
FOTO:
Pariis on linn, millest on isiklik ettekujutus ka neil inimestel, kes pole seal kunagi käinud. Ükskõik, kas see mulje on tekkinud kirjandusest või näiteks lõpututest filmidest, kus rõdult avaneb eranditult vaade Eiffeli tornile. Eesti keeles on ilmunud hulk tõlketeoseid, aga ka kohalike autorite isiklikke vaateid elule Pariisis. Kohe meenuvad Urmas Väljaots, Eia Uus, Ene Rämmeld või Helgi Erilaid, kuigi toonilt sarnaneb „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” ehk rohkem Viivi Luige „Varjuteatriga” Rooma linnast. Tõnu Õnnepalu raamat on eesti autorite Pariisi-raamatutest kõige isiklikum ning autor rõhutab, et see ei ole reisiraamat, vaid koharaamat, mis peaks andma mingis paigas elamise tunnetust.