Ookeani tagant leitud kaksikvend
Kui Daniel Knox ja Jarek Kasar teineteise järel Kalamajas asuva Torokse talupoe väikesest uksest sisse astuvad, siis esimese hooga jääb mul suu lahti. Olen kuulnud nende sarnasusest, aga kahtlustasin selles pigem turundusnippi. Mis see siiski on… Kehaehitus? Pilk?
Üks on sündinud ja kasvanud USA-s ja elab praegu Chicagos (Daniel). Teine elab Tallinnas Kalamajas (Jarek) ja seesamane Torokse pood on põhiline koht, kus ta argihommikuti kohvi järel käib.
Neljapäeval ja laupäeval ootavad Jarekit ja Danieli ees ühiskontserdid Tallinnas ja Tartus. Ent tegevust jagub siin küll ja veel. Daniel, kes peale tuuritamise töötab 1920-ndatel ehitatud kinos projektsionistina („Need arved, mida ei maksa muusika, maksab kinotöö”) tahab üle vaadata Eesti huvitavamad vanad kinod. Jarek on lubanud ta viia vaatama nii Priit Pääsukese filmi „Tõnis Mägi. Vaikus valguses” kui ka Mikk Mäe ja Oskar Lehemaa „Vanamehe filmi”.
Meie teisipäevase kohtumise ajaks on Daniel Eestis olnud mõne tunni. Iga natukese aja tagant kiikab ta telefoni. „Ma lõpetasin ühe salvestuse napilt kuus tundi enne lennukile tulekut. Nüüd miksitakse seda minuta, nii et ma saadan muudkui närvilisi sõnumeid: muutke seda ja seda!”
Jarek on Eesti publikule tuntud muusik, ent kui püüan Danielilt pinnida, kuidas alustuseks näiteks tema vokaali kõige paremini kirjeldada, pakub ta: „Ma usun, et see oleks… mingi segu Judy Garlandist ja sinu vanaisast?”
Jarek, saan ma õigesti aru, et sulle saadeti mõni aasta tagasi hulk faile Daniel Knoxi muusikaga ja järgmiseks olid sa tema kontserdil Kopenhaagenis?
Jarek: Jaa, mul on sõber, kes elab New Yorgis ja tunneb Danieli põgusalt. Ta tutvustas mulle umbes viie aasta eest Danieli muusikat ja saatis WeTransferiga failid. Puhta illegaalne värk, noh. Olen alates sellest ajast fänn. Tema laulusõnad on nutikad ja vaimukad, lugudel on ilusad meloodiad ühes veidra klaverimänguga.
Üsna sarnaselt võiks ka sinu muusikat kirjeldada?
Jarek: Jah, ilmselt see on minu huvi juures see teine asi.
Daniel: Meil on eri valdkondades palju sarnasusi. Tutvusime tegelikult nii, et umbes aasta tagasi, pärast minu Kopenhaageni kontserti astus Jarek mulle ligi, tutvustas ennast ja ütles, et ma peaksin tulema Eestisse mängima. See kõlas hästi, aga olin üsna kindel, et ei kuule sellest tüübist enam kunagi. Läks teisiti ja siin ma olen.
Jarek: See on tüüpiline küll. Inimesed tulevad pärast kontserti, ütlevad, et kõik on super ja et kohe-kohe tahavad nad oma kodumaal mulle kontserdituuri korraldada. Midagi ei juhtu.
Daniel, sul ei ole klassikalist muusikaharidust. Õppisid hoopis nii, et uitasid mööda hotellide fuajeesid ja mängisid seal klaverit.
Daniel: See ei ole nii romantiline, kui kõlab. Aga tõepoolest, ma ei ole kunagi õppinud korralikult klaverit mängima. Veidi pärast seda, kui Chicagosse kolisin – ma olin siis 18 –, läksin Hiltonisse. Hotelli fuajees ei küsi ju keegi, kuhu sa lähed. Nii et läksin otse lifti, liftiga ballisaali ja andsin tühjale ruumile kontserdi. Need esimesed kontserdid tähendasid, et toksisin kahe sõrmega klaverit. See võis olla umbes nagu söögipulkadega söömise muusikaline vaste…
Kuna seal polnud kedagi, kes oleks mulle öelnud, et see on kohutav, siis järeldasin, et minu muusika on hea. Jätkasin harjutamist, hakkasin kasutama rohkem sõrmi. Seda, et minust võib tegelikult asja saada, mõistsin aga sel päeval, kui üks mööduja pani klaverile jäetud tühja veiniklaasi viis dollarit. Ta arvas, et ma olen muusikuks palgatud. Mõtlesin, et kui suudan ära petta juhusliku mööduja, ehk õnnestub ära petta ka teisi. Sellest peale on see üsna hästi õnneks läinud.
Seejuures on see õnneks läinud üsna tuntud nimedega, nagu David Lynch, Jarvis Cocker… Milline koostöö on sulle endale kõige rohkem korda läinud?
Daniel: David Lynchiga antud väike kontsert on selles nimekirjas kindlasti väga kõrgel kohal. Ta on üks umbes kolmest-neljast elusolevast kunstnikust, keda enim imetlen. Mängisin orelit, tema kandis ette luuletusi. Sellest põgusast õhtust õppisin ma palju ja see mõjutas minu edasist muusikat. Teiseks nimetaksin kindlasti Rufus Wainwrighti, kellega olen teinud mitu šõud, olles enamasti tema ürituse avaesineja.
Jarek ja Daniel, andke põgus ülevaade, mis Eesti kontsertidel ees ootab.
Jarek: See on väga lihtne. Mõlemal õhtul on õigupoolest kaks kontserti: minu ja Danieli oma. Aga enne seda oleme me veetnud kaks päeva stuudios, nii et kes teab, mis seal ikkagi lõpptulemusena juhtuma hakkab. Mind on alati huvitanud esinemistele mingisuguse lisaväärtuse andmine. Ja nüüd aitab sellele kaasa Daniel, keda ma muusikuna täielikult usaldan.
Daniel: Ma ei ole Jarekit kunagi väljaspool internetti otse esinemas näinud. Aga ma usun, et tuleb kaks kontserti kahelt väga sarnase välimusega muusikult, kelle lugudelgi on mõningad ühised jooned. Aga ma ise loodan oma laulude kaudu rääkida USA Kesk-Lääne unikaalse loo. Ma ei tea, kas see aitab sind kuidagi edasi…
