Paarikaupa klaasi ja paljukesi hoogtööd
Eesti klaasikunst kõigub väga rafineeritult dekoratiivsuse, poeesia ja konstruktivismi piirimail, näidates ette mitu rada, mida mööda võiks kunsti dekodeerida. Kui räägitakse kaasa ühiskondlikel teemadel, siis ikka läbi väga isikliku prisma. Kommentaare klaasristile sellelt näituselt ei leia.
See-eest on palju köitvaid läikeid, kumasid, peegeldusi. Ja on ka üksikuid töid, mille taga võib aimata eksistentsiaalsemaid küsimusi üksinduse ja sugulashinge otsimise kohta, kuid üldtoon jääb pigem külmaks, eemalolevaks. Klaasil on kombeks jääda väärikasse ja eemalolevasse üksindusse ka siis, kui tegelikult oodatakse kedagi teist.
Haapsalus Evald Okase muuseumis on viimaseid päevi avatud kuue ehtetaustaga kunstniku – Ketli Tiitsare, Maria Valdma, Anneli Tammiku, Berit Teeääre, Kaire Ranniku ja Kristi Paabu – väljapanek „Ideaalmaastik”.
Ühendav inimese teema
Näitusel on kaks tahku: igaühe isiklik maailm ja ühise hoogtöö tulemusena sündinud eksperimendid. Kui otsida kuut kunstnikku ühendavat punast niiti, siis võiks selleks olla inimese teema, millele on lähenetud mõnetise seisundliku, isikliku, nostalgilise ja proosalise varjundiga. Nende tüdrukute loomingus on eraldi vaadates enamasti mingit nukrust, mis kokku liites võib üllatavalt anda hoopis rõõmsama tulemuse.
Ühistöö toimis kahe ja poole kuu vältel ning jupphaaval: igaüks kujundas oma vabal valikul osi näiteks linnust, loomast, inimesest, majast. Siis komponeeriti need killud ühiselt tervikuks. Kõik 31 tööd kaeti lõpuks heleda sirelililla värvikihiga, vaigistamaks väga erinevate materjalide ringi.
