Päästev pihlakavein

Abby – Ita Ever ja Martha – Ülle Ulla astuvad täna kõhedustundega "tärgeldatud" esietenduspubliku ette.

HARRI ROSPU

Draamateatris esietendub täna Roman Baskini lavas-tuses Joseph Kesselringi kriminaalne komöödia "Pihlakavein". Kentsakaid New Yorgi vanadaame mängivad Ita Ever ja Ülle Ulla või Kersti Kreismann.

Kavaleht pühendab "Pihlakaveini" Alfred Hitchcockile. Kas vaatate õudukaid heal meelel?

Ita Ever: Mina naudin meeleldi tema õuduste rida ja usun, et ka Abby, keda ma "Pihalakaveinis" mängin, on Hitchcocki suur austaja.

Ülle Ulla: Vaatan, aga mitte lõputult.

Kas tunnete mõnu ka tänastest laibalugudest?

Ever: Ei, mitte eriti, kui see pole just väga hästi mängitud, et ma leiaksin sealt midagi kasulikku endale kui näitlejale.

Ulla: Üldiselt ei, mulle meeldib rohkem ajalooline värk. Eriti ei taha ma midagi fantastilist.

Näitlejale on must huumor see kõige magusam?

Ever: Jah, mulle meeldib, kui saab natuke niimoodi publikuga hullata.

Ulla: Seda on huvitav jälgida ja vaadata, kas saad aru. "Pihlakaveini" on mängida päris põnev.

Kas publik saab nüüd järje "Kalmistuklubile", mida koos menukalt juba mitu hooaega mängite?

Ever: Läbimäng võeti küll väga hästi vastu. Publik oli ääretult südamlik, lahke ja avali. Oli tunda, et polnud mingit pilusilmset vaatamist. Aga selle järgi ei saa veel midagi kindlat öelda, esietendusele tuleb ju publik. Tullakse teisi vaatama ja ennast näitama... Minu teatrikogemus näitab küll seda, et kui läbimäng läheb hästi südamlikult, siis esietendusel satub näitleja paanikasse: oot-oot, miks saalist sama reaktsiooni ei tule!?

Eks see näidend ole natuke arhailine. Aga mulle meeldivad need "tüdrukud", kes enda arvates teevad ju head, säästes üksildasi inimesi ilmalikest piinadest.

Ulla: Lugedes ei avaldanud mulle kumbki näidend erilist muljet, aga tantsija taustaga kogen nüüd üllatusega, kuidas proovides koorub näidenditest palju rohkem välja kui lugedes.

"Pihlakaveini" Abby ja Martha toimetavad New Yorgis 1941. aastal. Kas olete ka elus näinud nii siiralt heatahtlikke õdesid?

Ever: Eks neid ikka ole, aga jääb järjest vähemaks. Oma tutvusringkonnast on mul siiski praegugi silma ees paar niisugust daami, kes sellise mõtte ja teostusega kohe kaasa läheksid.

Ulla: Tundsin üht Rootsis elanud õestepaari – üks neist suri hiljuti –, kes elasid just mõttega teha teistele head. Väga haritud ja sõbralikud, vahel mõjus see isegi naljakalt. See nende kokkuhoidmine, kooskäimine, ühesugused riided, vaat et kõikides asjades olid nad ühel meelel. Kui kaks õde elu lõpuni koos elavad, ja neil pole vahepeal tekkinud rohkem kedagi, siis on nad paratamatult väga ühemeelsed nagu abielupaarid.

Kas näitlejatena olete samamoodi ühel meelel kui Abby ja Martha?

Ever: No ei oska öelda, oleme nii kohutavalt palju aastaid tuttavad, et tabame sageli juba pilgust teineteise meelolu ja mõtte ära. Aastad on teinud siin oma töö kõige paremas mõttes, nii et Üllega on väga mõnus mängida.

Ulla: Jah, oleme Itaga väga hästi läbi saanud.

Milline on teie esimene pilt teisest?

Ever: Ma nautisin Üllet juba siis, kui ta "Bolerot" tantsis. Nüüd oleme Hiiumaal sageli koos...

Ulla: Mäletan, et Ita mängis isetegevuses Arbuzovi Tanjat veel enne, kui ta Moskvasse GITIS-esse õppima läks. Juba siis üks vanem teatritöötaja Draamateatris ütles: "Sellest tüdrukust tuleb midagi!"

Ita tuli GITIS-e lennuga teatrisse samal aastal, kui meie lend lõpetas balletikooli. Hiiumaal elame tõesti lähestikku, ainult 12 kilomeetrit vahet, aga see ei tähenda, et me ninapidi koos oleks. Igal on oma elu, aga kui on tahtmist kokku saada, on see võimalus olemas.