Palgamõrvar silmitsi puhkusega
Tallinlastel on ilmselt hea meel, et võistluses “maailma urruaugu” vääritu tiitli nimel on nende kodulinn arvestatava konkurendi juurde saanud. Selle nimi on Brügge – imelise keskaegse arhitektuuriga linnake Belgias, kus ühe maja fassaad teise omast suurt ei erine ning kus alla kuuekümneaastastel inimestel ei ole mitte midagi teha. Kui ehk liliputtidele uimastite müümine välja arvata.
Tegelikus elus pole asi kindlasti nii hull, kuid Oscari-võitja Martin McDonaghi kirjutatud ja lavastatud filmis “Palgamõrvarid Brügges” kehastab muinasjutuline väikelinn kõiki neid õudusi, mida üks provintsinurgake suurlinna melu ja kiirusega harjunud inimesele tahes-tahtmata põhjustab.
Vanema põlvkonna esindajana naudib palgamõrvar Ken (suurepärane Brendan Gleeson) Brügge muuseume ja unikaalseid hooneid “täiega”, kuid nooremapoolset Rayd (mitte nii suurepärane Colin Farrell) ajab muuseumidega täidetud linnake närvi. Ta tudiseb neurootiliselt üle kere ja õige pea saab selgeks, et oma liigutuste kontrolli all hoidmisega vaevleva palgamõrvari neuroosi põhjused on sügavamad kui ühegi ööklubita Brügge vanalinn.
Filosoofiat täis
Aga siit edasi jutustamine oleks juba süžee avalikustamine. Igatahes pöörab lustaka musta komöödiana alanud lugu peagi tõsiste psühholoogiliste draamade territooriumile, et sealt siis peagi tagasi vaimuka briti huumori juurde naasta. Film on tõsist filosoofiat paksult täis. Mis sest, et see kõlab iga kahe sõna tagant fucking-konstruktsioone tulistavate kurjategijate esituses.
“Palgamõrvarid Brügges” on ainuüksi ingliskeelse ropendamise pärast iga tema vaatamisele kulutatud krooni väärt. Ralph Fiennes näib üle pika aja kurjust kehastades mahlakat rõvetsemist täiel rinnal nautivat ja tõelisi meistreid värvikaid pedenalju viskamas vaadata on puhas lust.
Filmi parim osa on aga Brendan Gleesoni mäng, sest ta kannab keerulise žanri – hüsteeriliselt lõbusa komöödia ja filosoofilise gangsteridraama segu – välja kõige paremini.
Võib-olla pole Martin McDonaghi uus film päris selline meistriteos, nagu ta ise näib arvavat. Aga teatavate üldistavate ambitsioonidega täiesti okei film on “Palgamõrvarid Brügges” ometi.
