Udu, vihm ja melanhoolia tõid kreeklasele elutöö auhinna

filmikriitik Eile õhtul anti Cannes’i festivalipalees pidulikult kätte autasud 51. rahvusvahelise filmifestivali parimatele. Peaauhinna Kuldse Palmioksa pälvis kreeka reÏissöör Theo Angelopoulus filmi “Igavik ja üks päev” eest. Austusavaldus vanale kunstnikule

Theo Angelopoulose filmid pole kunagi olnud kassatükid. Tema eelmine film “Odüsseuse pilk” filmireÏissööri seesmistest eksirännakutest jäi kriitikute ennustustele vaatamata Kuldsest Palmioksast kolm aastat tagasi ilma (selle sai Emir Kusturica “Maa-alused”). Uus film “Igavik ja üks päev” rändab samadel radadel – vananeva kunstniku kohtumine iseendaga, meenutused olnust ja kahtlused igaviku lävel. Sümboolne peategelane on haige kirjanik Alexandre (Bruno Ganz), kes sirvib enne haiglasse minekut oma surnud naise kirju. Mererannal jalutades kohtub ta äkitselt väikese poisiga, kellele hakkab rääkima oma elust ja kujutlustest.

Panus tulevikule

Autasude jagamine algas Prantsuse Rivieras tegelikult juba mõni päev varem. Tänavu Cannes’i festivali ajaloos esimest korda olnud filmiüliõpilaste diplomitööde programmi La Cinéfondation parimad selgusid reedeks. Selles programmis võistelnud 15 lühifilmi hindas Ïürii prantsuse reÏissööri Jean-Pierre Jeunet’ga. Parimaks hinnati noore poolaka Adam Guzinski film “Jakub” (tehtud Lodzi Riiklikus Filmi- ja Televisioonikoolis).”Jakub” on pildiseeria 13-aastasest poisist, kes unistab oma isast, keda tal pole. Tähelepanuväärne on parimale tudengifilmile antav, tulevikku suunatud auhind: parim film sai n.-ö veksli, et sama reÏissööri esimene täispikk mängufilm võetakse kindla peale Cannes’i festivali ametlikku programmi.

Noortefilme hinnanud Ïürii esimees Jean-Pierre Jeunet ise sai festivali tehnikapreemia, mis antakse teenete eest avangardsete filmitrikkide juurutamisel. Jeunet on koos Marc Caroga lavastanud filmid “Delikatessid” ja “Kadunud laste linn”, viimase filmi tegi ta Hollywoodis – see oli “Tulnuka tagasitulek”.

Festival paisub

Tänavune festival omandas varasematega võrreldes tõepoolest fantastilised mõõtmed. Seda kajastas üle saja telejaama, akrediteeritud ajakirjanikke oli kokku 79 riigist kohal 4086 (veerand rohkem kui mullu juubelifestivalil). Kutsutud külalisi tuli 30 000. Ka festivaliga rööbiti toimuv rahvusvaheline filmiturg kasvas peaaegu kahekordselt, võrreldes möödunud aastaga. Turul tegutses 1420 filmindusega seotud firmat ja 4466 filmiprofessionaali, turul näidati 899 seansil 481 uut filmi. Audiovisuaaltööstus laieneb maailmas täistuuridel, ja seda näitab ka Cannes`i filmifestivali ning -turu statistika.

Seksuaalne ahistamine ja isiklikud pihtimused

Kaheks peateemaks tänavuses konkursiprogrammis kujunesid (laste) seksuaalne ahistamine ning reÏissööride kujutluspildid iseenda ja oma perekonna elust.

Esimene teema läbis kõige rohkem kriitikute kirjutamishuvi äratanud filme. Need olid Thomas Vinterbergi “Perekonnapidu”, Claude Milleri “Lumeklass”, prostitutsiooni ja täiskasvanute omavahelise ahistamise probleemid domineerisid Erick Zonca filmis “Inglite unelmad”, Hal Hartley filmis “Henry Fool”, Lars von Trieri “Idiootides”, Lodge Kerrigani filmis “Claire Dolan”.

Iseenda elu (ja selle kaudu sootsiumi ja ümbritseva ajaloo) uurimisega tegeles kõige otsesemalt itaallane Nanni Moretti oma päevikfilmis “Aprill”. Kuid oma filmide isiklikku ja perekondlikku tagapõhja rõhutasid veel mitu reÏissööri. Venelane Aleksei German kinnitas, et film “Hrustaljov, minu auto” on kaudselt kokkuvõte tema vanemate, sugulaste ja tema enda elust, ehkki see on pigem kujutlus, mis oleks võinud olla. “Hrustaljov” olevat mustvalge sellepärast, et mälestustel pole värvi. Argentiinlane Hector Babenco ütles oma filmi “Hull süda” kohta, et ta on loobunud mõtlemast välja lugusid võõrastest inimestest, ta tahtvat alates sellest filmist tegelda iseenda ja oma juurtega. Ka tänavune Kuldse Palmioksa film Theo Angelopoulose “Igavik ja üks päev” on reÏissööri isiklik pihtimus, meditatsioon kunstniku siseelu teemadel.