Üks ülesriputatud maalidest meenutas vägagi plastraha minu enda teksaste taskus, ainult selle vahega, et selle peale oli suurelt trükitud hoopis üks teine nimi – AIN HANSCHMIDT. Ain-poisi nimi oli uhkelt kriipseldatud üle vereva päikeseloojangu panoraami – Johann Köleri maali “Päikeseloojang Krimmis”, mis kuulub kunstimuuseumi kullafondi. Lisaks Ainile ja Johannile on see maal juba mõnda aega signeeritud ka minu nimega. Johannes Saar –loen ma oma kaardi pealt.

Plastmaalid tengelpungades

Lugedes pressiteate selgitusi kõige selle kohta, mõikasin lõ-puks, et tegu on narodnikliku rahva sekka minekuga. Kui rahvas ei tule kunstimuuseumi, tuleb muuseum ise rahva juurde – ja suisa tema taskusse. Ühispank algatas nimelt mõni aasta tagasi meie kunstimuuseumiga koos-tööprojekti, mille tulemusel jõudsid paljud rahvusliku kunsti klassikud otse rahva südamesse, või peaaegu südamesse. Paljud kannavad ju rahakotti rinnataskus. Sealt aga on südameni kiviga visata.

Toomas Sarapuu on võtnud kõik need pisikesed plastmaalid meie tengelpungades ja tagastanud neile originaali hingamise. Õlivärv lõuendil, see on näituse valdav tehnika ning selles tehnikas näeme me ka tagasi maalideks maalitud pangakaarte. Ühispanga “originaalid” on kasvanud tiba suuremaks, n-ö Harju keskmisse maaliformaati ning seeläbi jäänud tilbendama kuhugi Köleri ning deebet-krediit-liisingumaailma vahelisse õhutühja ruumi.

Kõigile võõraina osatavad nad seal meie üldlevinud variserlikku eelarvamust, et kunst ja raha omavahel kokku ei käi.

Hullem veel, nad torgivad sarkastiliselt ka meie viktoriaanlikku veendumust, et kunstnik peabki olema vaene. Kunstnik kannatagu, nälgigu ja külmetagu, peaasi, et tal ärivaimu peale ei tule. Võtkem või mullune menutükk Konrad Mäest Viinistu suvelaval. Arvan, et publikumagnet sündis arvestamisest stereotüüpse ettekujutusega loojanatuurist.

Sarnases võtmes möllab Viinistus praegu Viiralti tegelaskuju – nägemustesse mässitud hall ullike.

Pangakaardile avansi korras

•• Toomas Sarapuu pole kade mees, ta on avansi korras “pangakaardikunstnikeks” ülendanud ka terve rea tänase päeva kõvemaid tegijaid: Marko Mäetamme, Kaido Ole, Jaan Toomiku, Jaan Elkeni, Laurentsiuse jpt. Eks see aukõrgendus kinnita ametlike pagunitega juba ammu väljakujunenud olukorda. Suur hulk suveräänseid kunstnikke, kelle seljas veel eile trampis kärkides siivsust nõudev pürjel, on täna jõudnud nii pankade kui ka muuseumide kollektsiooni. J.S.