Papa Carlo sõitis mööda Ameerikat ringi
Istub Jean Baudrillard sügavalt iseenda peas ja heidab aeg-ajalt pilgu autoaknast välja. Ameerika, täielik Ameerika. Ta on Ameerikast vaimustuses, kuid mitte põhjustel, mida ameeriklased ise eeldaks. Muidugi ei saa ta läbi viideteta Alexis de Tocqueville’ile ja Karl Marxile, kuid seda pigem nõutusest halvatuna – ta ei leia nende tähelepanekutest väidetud pädevust. Tema pälvib osaduse hoopis Texase ja California kõrbeis, sujuvalt edasi sööstvas konditsioneeritud Ameerika autos, kus tuuleklaasitagust tapvat leitsakut saab nupuliigutuse jõul tempida jäise viski ja jaheda kunstliku briisiga.
Teatav mobiilne elulaad, katkematu kulgemine maanteede geoloogilises ja sideerilises horisontaalses mõõtmatuses, kus tähtede ainitine pilk laotusest kohtub maalihete paleontoloogilise ajalooga, on see avar pinnavorm, mille “sees” Baudrillard avastab “ainsa nüüdisaegse primitiivse ühiskonna” (lk 14) – Ameerika.
Ei mingeid heldima panevaid tagasivaateid esimeste kolonistide ülesküntud uudismaale ja demokraatia sünnile, küll aga sellele, et “mättasse löödud” põlisrahvas ongi saanud osaks siinse maastiku reljeefist. Olematusse pühitud hõimud meenutavad oma olematusega igal sammul selle puudumist, mis kunagi andis sellele mandrile antropoloogilise mõõtme, ajaloo, teispoolsuse ja kultuurilise mälu – kõik euroopalikud rekvisiidid, milleta vana Euroopa ei adu ühtegi kultiveeritud keskkonda. Ses mõttes pole Baudrillardile Ameerikat kultuurina olemas, ta pole kultuurne, vaid seismiline keskkond.
Väljendid nagu “sõnade erosioon” ja “sotsiaalne deserteerumine” osutavad, et Baudrillard astub selleski raamatus oma hilisematele teostele iseloomulikult välja sotsiaalsest ja kommunikatiivsest tähendusloomest ning laseb ilukirjanduslikul lobedusel lugejat tõugata mitmeti mõistmise lõksudesse. Aragon, Mallarme ning kõik teised psühholoogilise automatismi pooldajad tunneksid Baudrillardi stiilis ära sulejooksu, mis ei küsi kaalutlevalt mõistuselt luba tõeliselt “hulludeks” hüperboolideks. Kuid sotsiaalne üksindus ja autistlik introvertsus pole ainult eaka autori enda kapriis. “Nende inimeste hulk, kes mõtlevad üksi, laulavad üksi, söövad ja räägivad üksi tänavatel, on lausa hirmuäratav.” (lk 23), täheldab ta New Yorgi tänavapilti seirates. Ka Baudrillard sööstab autos läbi Ameerika, üksi kõva häälega rääkides. Ja jätab käänakuile maha rebitud lehti oma monoloogidest.
Ja linnadest, Salt Lake Cityst, Las Vegasest, Minneapolisest, Los Angelesest ning ka New Yorgist endast naaseb Baudrillard ikka tagasi kõrbe, nägemuse manu kõrbest kui ürgsest näitelavast, radikaalsest alastusest, mille ees kõik omandab “kadumisele lähedase kerguse” (lk 38). Reaalsuse kõrb, Baudrillardi vana tuttav metafoor tegelikkuse kirjeldamisel simulaakrumina, veab ta jutujärje ikka ja jälle linnadevahelisse kuiva tühjusse, milles kogu manner ja selle linnad ilmuvad kui miraazˇ, hiiglaslik hologramm, valguse värviline murdumine atmosfääris. “Miski pole võrreldav üle öise Los Angelese lendamisega. Määratu, silmapiirini ulatuv helendav geomeetriline valge hõõgus... Ainult Hieronymus Boschi põrgu tekitab samasuguse mulje hõõguvast tulest.” (Lk 66.)
Raamatu keskel jõuab ta Ameerikani kui “realiseerunud utoopiani”. Hetkest, mil põliselanikest sai kunstlik ja virelev kooslus kuskil äärepealses reservaadis, oli hiigeltanner ette valmistatud uue imporditud kultuuri põlistamiseks. Õhutades klisˇeed prantslaste tüüpmuredest, möönab aga autor: “Ajalugu ja marksism on nagu peened veinid ja kokakunst: tegelikult ei suuda nad ookeani ületada, vaatamata liigutavatele katsetele neid aklimatiseerida.” (Lk 100.) Nii jõudiski teisele kaldale rahvus, mis lasi ajaloo eest jalga, mis polnud huvitatud reaalsuse kontseptualiseerimisest, vaid vastupidi, tahtis kontseptsioone realiseerida ning ideid materialiseerida (lk 106). See pragmaatiline toimekus pani aluse nn ameerikaliku elulaadi religioonile, millele on võõras kohusetunne ajaloo ja tuleviku ees, küll aga vägagi omane kompromissitu usk kõigi Vana Maailma utoopiate teoks saamisse siin ja praegu, tõotatud maal.
Modernistlik antropoloogia
Välja astumine (r)evolutsioonilisest kulgemisest, transtsendentalismist ning selle juurde kuuluvast kriitilisest maailmatunnetusest lähendab Ameerikat nn primitiivsetele kultuuridele (euroopalikus tähenduses), mille ülim sisemine integreeritus ning tugev lõimitus looduskeskkonnaga (kõrb Ameerikas) ei lase pead tõsta humanismil ja valgustuslikul ühiskonnakriitikal. Selle asemel sünnib maailma esimene modernistlik antropoloogia, milles banaalsus pole eristatav praktilisest meelest ning pragmatism ei anna sentigi maad kõrgkultuurile. Flirt viimasega ning igasuguse alternatiivsusega jääb seotuks põgusate, haihtuvate mälestustega Euroopast – lippude ja barrikaadidega eputavast nukuteatrist, mille papa Carlo on hüljanud. Sest temalegi meeldivad kiired autod ja burboon.
Jean Baudrillard
Ameerikas
Eesti Raamat
