Paradiisisaared Andamanis
Sihteesmärgiks võetud troopilised Phi Phi saared kõrguvad India ookeanis Tai külje all. Täpsemalt on tegemist väikese arhipelaagiga Bengali lahte jäävas Andamani meres, mis kuulub Tai kuningriigi koosseisu. Bangkokini jääb siit umbes 900 kilomeetrit.
Kui kaardile vaadata, siis piltlikult kuskil saarestiku kohal paikneb Birma, paremale kätt jääb Tai rannik ja kaugemale Kamboda, kirdesse Laos ning allapoole vaid Malaisia ja ekvaatorijoon. Eestisse on siit tuhandeid, tuhandeid, tuhandeid kilomeetreid ning mitu ümberistumist lennukist autosse ja autost paati-laeva.
Saared kõrguvad sõna otseses mõttes. Phi Phile ligipääsemiseks tuleb mööduda kümnetest veest välja kerkivatest, ebaloogilise kujuga hiiglaslikest kaljurüngastest, mis kõik moodustavad omaette saarestikke. Saared on kaetud tiheda troopilise metsaga. Tõenäoliselt käib nendes metsades praegu vilgas elu.
Lõpmatult palju koopaid
Paat ründab ninaga Phi Phi Le kallast, see on Phi Phi saartest väiksem. Valjuhäälsed hiinlased on juba maha roomanud. Näen, et rannariba palistab tihe kookospalmisalu. Tundub, justkui oleks tegemist täiesti iseseisva riigiga. Ja koopaid on siin ühe ruutmeetri kohta ilmselt rohkem kui nii mõneski maailma paigas.
Mu sandaalita jalg saab paadi plekk-osal kõvasti kõrvetada, päike on selle otsekui lihapraadimiseks valmis sättinud.
Peaaegu olematud lained sahisevad õrnalt vastu randa. Vesi on kummalist värvi. Kristallselge, kuid hämmastavalt müstilise kumaga. Ei suudagi selgeks teha, on see roheline või sinine kuma. Polegi tähtis. Lahesopist vaatavad vastu kirevavärviliste kalade seljad. Hiljem, sukeldudes, tulevad nad päris käega katsutavasse lähedusse. Osa neist põrkab koguni vastu jalgu, keha.
Lahes elutseb suuremaidki elukaid: ümarpeadelfiinid, dugongid, lend- ja purikalad. Loomulikult liigub nende korallriffide vahel ka mitut liiki haisid.
Midagi ei tasu puudutada, see saab hetkega selgeks. Mõni viiv tagasi üritasin kaljuseinal vedelenud ma-ei-teagi-mida-või-keda katsuda. Küünealune tõmbub põletusest verejaks sekundite jooksul.
Kopsakad krabid otsivad teed kaldasse kaevatud urgu. Leitsak surub meid maadligi. Tundub, et krabisid mitte. Tee peal kohatud mudahüpikuid siin enam ei näe.
Turistid on hakanud Phi Phi saari leidma. Praegu on need turistid peamiselt kollase nahavärviga, kuid juba liigub ka meie rassikaaslasi. Nad on üles leidnud maailma romantilisima paiga.
“Teeme vahetust, anna oma sandaalid mulle, mina enda omad sulle,” pakub lahke kollane sõber kaupa. Olen siiski sunnitud loobuma – ta jalanõud ei tundu just liiga atraktiivsed. Noormees ei jäta jonni. Loobun siiski. Ta ei jäta ikka jonni. Luban hiljem tema ja ta sõpradega rannal jalgpalli mängida. Poleks pidanud lubama – tailased taovad jalgpalli erakordse vilumusega. Imestan siiani, miks neil rahvusvahelisel tasemel läbilööki pole olnud. Igatahes oskavad kohalikud vutti taguda vähemalt sama hästi kui kickpoksida.
Praetud prussakad
Kõrvaltänavas küpsetab noor Theravada budistist Kagu-Aasia neiu prussakaid. Üks kroon pool kilo. Lõunatoidu kohta odav, aga isu eriti ei tekita. Isu iseenesest muidugi oleks, kuid just kauba rasvane väljanägemine peletab selleks korraks maitsmist edasi.
Samasuguse kopsaka mõõduga putukat olen näinud veel vaid korra, Lääne-Aafrika keskosas.
Võtame söömiseks hoopis tulel küpsetatud maisitõlvikuid. Need on meeldivalt soolase maitsega. Samasugust lihtsat, kuid maitsvat söögipoolist pakutakse ka mandril. Janu kustutamiseks joome ära toore kookospähkli sisu. Kui seda liiga palju juua, juhtub see, mida eriti ei tahaks – kõht läheb lahti.
Kõrval paikneval Bi-Dah’i saarel sukeldub kohalik härra lainete sügavusse, et pärliistanduse vaiade vahel varandust üle kontrollida. Ta jääb minutiteks veepinna alla. Pilusilmse sõbra emotsioonideta nägu ja kollane keha ilmub siiski lõpuks virvendava vee kohale. Kujutan üksnes vaimusilmas ette, mis vaatepilt talle võis avaneda. Praegu teeb ta näo, nagu poleks oma elu jooksul ühtki pärlikarpi trehvanud.
Õhtul hakkab sadama. Kallab mitu päeva järjest, ohjeldamatut troopilist vihma. Tänavakaubandust ja ööelu see ei peata. Pole lihtsalt muud võimalust, elu tahab elamist.
Ostan varjualusest kilekotitäie tundmatuid puuvilju. Ei suuda kuidagi aru saada, millisest otsast oleks neid hõlpsam süüa. Suudan siiski ühe kohaliku leida, kes abivalmilt õpetab.
Silme ees virvendab menufilmi “Beach” kaader, kus kaamera võtab linnulennult Leonardo DiCapriot, kes on haidega võideldes ujunud ühe metsiku, eksootilise saare kaldale. Kaamera lendab üle kaljurahnude tippude, keerutab üle kirjeldamatut värvi vee ning jääb järsku pidama. “See ongi paradiis,” ei oska DiCaprio muud öelda. See film on tehtud just siin, vasardab mul peas.
