Parasiidid Eesti meedias
Serge Rompza ja Anders Hofgaard lõpetasid mõni aasta tagasi Amsterdamis Gerrit Rietveldi Akadeemia ning avasid Berliinis reklaami- ja disainibüroo. Nad asusid töö kõrvalt uurima kunstnike võimalusi kasutada ametlikke meediakanaleid enda huvides. Seda selleks, et välireklaamide ja raamatukujunduste loojatest ei kasvaks orjalikud käsitöölised, vaid aktiivsed ja initsiatiivikad kunstnikud, kes ei eksi sohu ka väljaspool kunstigaleriisid.
Parasiitlik sõnum imbus telepilti
EKA tudengite õppeülesandeks on töösessioonil sisse imbuda avalik-õiguslikku meediapilti, ampsata endale tükike ja hoida seda mõnda aega enda valduses. Sõnumi kuulutamine pole kohustuslik, sest medium is the message. Piisab vaid kui ilmud telesse, pistad pea üle “uudisekünnise” ning tähenduslikkus kleepub ise su külge.
15 graafikatudengit ongi üle nädala olnud hõivatud just sellise “meediaparasiitlusega” ning tulemustega võib juba praegu rahule jääda. Märksõnad “NOW HERE” on ilmunud Päevalehe esikaanele, Urmas Oti jutusaadetesse, politseiraportitesse ja “Aktuaalse kaamera” uudistesse. Samuti on neid näha reklaamtulpadel, flaierite ja kleepekatena kohvikutes, stendidel. Neid sõnu on ilmunud välja ka värskelt ostetud riiete taskutest.
Täna õhtul tehakse “Koosoleku” saates juba kokkuvõtteid ning homme õhtul kell 18 avatakse kunstiakadeemias näitus-dokumentatsioon tudengite meediavallutustest.
Mis võiks olla selle väliõppuse suurem mõte? Loomulikult “raske õppustel, kerge lahingus”. Kui eesmärgiks on vältida meedia-truudust, -leplikkust ja -alandlikkust ning inertse tarbijalikkuse vohamist, siis tuleb õppida meediaga suhtlema nagu võrdne võrdsega.
Meedias on “lahtiunustatud uksi”
Eesti ühiskonnas on levimas paranoiline veendumus, et meediasse “ei pääse sisse”, et meedia teeb inimesega, mis tahab, käsutab ja jooksutab, võtab raha ära ja imeb ajud kuivaks.
Rompza ja Hofgaard on aga vastukarva veendunud, et avalikus meedias on “lahtiunustatud uksi”, mille kaudu diversandid saavad sisse imbuda ning tekitada avalikus meedias vähemalt mingeid häireid ja arusaamatusi. Kõnealune töösessioon tudengitega oligi mõeldud selle teooria tõestuseks.
Muidugi võib alati küsida, kas meediatundlikkuse ja -teadlikkuse arendamine ei võõruta kunstnikke traditsioonilistest vabadest kunstidest? Täiesti võimalik. Kummati on märksa suuremaks probleemiks tavapäraste näituseformaatide mahajäämus kaasaegsest visuaalkultuurist.
Kui millestki loobuda, siis pigem just järelelohisevast traditsioonist. Ellujäämise huvides on ehk mõttekam hoida end pigem kursis areneva ekraaniühiskonna võimalustega, kui kunstigaleriidesse piltide riputamise mehhanismidega.
