Pariisi hõngu kuulajatele ja mittekuulajatele
16. novembril toimus Estonia Kontserdisaalis ERSO kontsert sarjast "Maailma muusikalised pealinnad". Dirigeeris Daniel Schweizer (Shveits), klaveril soleeris Ralf Taal.
Kava sisaldas ühel või teisel viisil Pariisiga seotud teoseid: Mozarti Sümfoonia D-duur KV 297/300a, ka Pariisi sümfooniaks kutsutud, Raveli klaverikontsert vasakule käele D-duur (kirjutatud I maailmasõjas parema käe kaotanud pianist Paul Wittgensteinile) ja Valss ning Debussy "Fauni pärastlõuna". Dirigent Daniel Schweizer on õppinud tshellot Zürichis ja dirigeerimist Freiburgis, 1981. aastal asutas ta Zürichi Sümfooniaorkestri.
Saal oli rahvast täis, suuresti tänu koolilastele, keda oli kokku tulnud päris hulgaliselt. Võib-olla segas muusikuid laste pidev nihelemine, mille tõttu ei tekkinud saalis hetkekski täielikku vaikust, igatahes täit tuult tiibadesse ERSO seekord ei saanud. Kõige kindlamini tundsid orkestrandid end Mozarti sümfoonias, mille muusika on neile kava teistest teostest kahtlemata harjumuspärasem. Ravelile omane suur orkestrikoosseis aga lihtsalt ei näidanud oma võimalusi täielikult. Vaatamata imeilusatele aeglastele lõikudele ei piisanud ka Ralf Taali püüdlustest orkestrit elavdada: ERSO kõla jäi hallipoolseks. Ilmselt oli selles oma osa dirigendil, kes tundus kogu kontserdi vältel tegelevat üksnes taktilöömisega. Külalisdirigentidega on ju ERSO end alati pisut rohkem kokku võtnud, seetõttu ei julgeks orkestrit ükskõiksuses kahtlustada. Loomulikult võis ka dirigenti segada nihelemine ja aplausid teose osade vahel.
Pole kahtlust, et kunstinäitusel peetakse maalide sodimist lubamatuks käitumiseks. Muusikateos eeldab vaikust, võib isegi öelda, et algab vaikusest. Selle vaikuse rikkumine on samaväärne maalide kahjustamisega näitusel. On muidugi tore, et lapsi püütakse tõsisele muusikale lähemale tuua. Ei tohiks aga unustada paari asja. Esiteks, muusika peaks olema eakohane. Tuleks valida kontserte lihtsamate ja lühemate teostega. Teiseks, kontserdikülastusele peab eelnema ettevalmistus. Lapsega kontserdile tulev täiskasvanu hoolitsegu selle eest, et laps ka tõepoolest muusikat kuulab. Tuleb ka selgitada, et ühe ja sama teose osade vahel ei plaksutata. Nii et see kivi lennaku pedagoogide kapsaaeda, kelle kasvatavat kätt seekord küll näha ei olnud.
Omaette kategooria moodustavad inimesed, kes leiavad, et kontserdil käimine on lihtsalt hea toon, andmata endale aru, et kontserdi ajal endale esireas kohtade organiseerimine ning omavaheline vestlus ja näpuganäitamine selle hea tooni juurde ei käi. Jääb vaid loota, et kord tuleb aeg, kui nad ise seda mõistavad. Lubagem muusikutel oma tööd hästi teha!
TARMO PAJUSAAR
