Kujundaja Leonhard Lapin ja kuraator Harry Liivrand poseerivad Olev Subbi maali „Lahemaa rahvuspargi kunstinõukogu” ees. Rauno Volmar

75-aastaseks saav Tallinna Kunstihoone on selle poolest õnnelik, et see rajati esindusväljaku äärde ja oli seal algul ainus hoone, millega teenis hüüdnime Kunstikummut.

1950. aastatel haagiti Kunstihoone külge kunstifondi maja (ekspositsiooni sissejuhatuses ongi üks Märt Bormeistri maal kunstifondi hoone ehitamisest). Nii sai Kunstihoone kaks saali juurde ja alla galerii. Võib öelda, et asukohaga on kunstirahval vedanud, seda enam et sealsamas asuvad ka kunstnike korterid ja ateljeed.

Vedanud on Kunstihoonel ka kunstipoliitilises mõttes. Nõu-kogude aeg oli kunstnikele soodus, sest näitustelt ostsid töid nii kultuuriministeerium kui ka kunstifond. Siin oli aga oluline erinevus. Nimelt oli ministeeriumi ostukomisjonil esmaõigus. Valiti välja nomenklatuurseid töid, kunstimuuseumidel, kuhu need tööd läksid, polnud komisjonis suurt hääleõigust. Järgmisena tuli kunstifondi komisjon, kes oli märksa edumeelsem. Siit ka kunstifondi kogude väärtus. Muide, kui Kunstihoonel täitus 50 aastat, siis oli Mart Elleril idee restaureerida Kunstihoone 1934. aasta avanäitus. Umbes 75 protsenti seal olnud töödest oleks olnud võimalik välja panna.

Et alates 1991. aastast lagunev kunstifond töid enam ei ostnud, mõjubki väljapanek museaalsena, täis kuulsaid teoseid kunagistelt kevad- ja sügisnäitustelt. Harry Liivranna kuraatoritöö on professionaalne ja raske olekski sellisele näitusele paremat kuraatorit leida. Tal on kümneaastane muuseumitöö kogemus, ta on tuntud kriitik ja peale selle on ta enamikku töödest näinud ka esmaesitlustel aastakümneid tagasi. Kogudest on ta näitusele valinud koorekihi alates 1960. aastatest.

Lapini riukad

Vaatamata 1990-ndate aastate alguse tagastamis- ja ärastamisprotsessile on kunstifondi järglase Kunstihoone kogud väga esinduslikud. Siin on nii maali, graafikat, skulptuuri, keraamikat kui ka ehtekunsti. Võib küsida, et miks näitusel on vähe graafikat, sest mappides hoitakse tuhandeid lehti. Liivranna sõnul on põhjuseks see, et Kunstihoonel lihtsalt pole raha nende raamimiseks.

Näituse kujundajal Leonhard Lapinil on sisse programmeeritud omad nipid. Üheks avalöögiks on Olga Terri „Aken”, mis omal ajal tekitas suuri probleeme, kuna naise figuuri taustaks on mustad aknaraamid, mis moodustavad risti. Seejärel Olev Subbi „Lahemaa rahvuspargi kunstinõukogu”, kus on koos peamised meie tolle aja kunstielu juhtivad tegelased. Ega nende tegevusele saagi tagantjärele midagi ette heita. Eks nad nautisid hüvesid, kuid nad olid ka vajalikuks puhvriks EKP ideoloogide ja kunstnike vahel. Suure saali ekspositsiooni alustuseks on Lapin pannud punasele postamendile Ekke Väli Lenini 1989. aastast. Omal ajal pidi ekspositsioon algamagi Leniniga, õnneks oli meil selline skulptor nagu Georgi Markelov, kellel oli asi käpas. Ekke Väli „kooritud” Lenin on juba paroodilises võtmes.

Esindussaalis on tõepoolest kollektsiooni koorekiht. Nn altaris on klassikute Märt Laarmani ja Arnold Akbergi maalid, keskel Jüri Kase suur maal. Järjest tulevad sellised nimed nagu Jüri Arrak, Malle Leis, Jüri Palm, Ilmar Malin, Enn Põldroos, Leonhard Lapin jt. Keskmises saalis näeb ka metalli- ja ehtekunsti. Kolmandasse saali on kuraator koondanud väljapaneku, mille kunstnikke kuraator ise nimetab „suurteks autsaideriteks”. Seda mitte seepärast, et nad oleks halvemad kunstnikud, vaid seepärast, et mõni on kunstist nüüdseks loobunud, teised, nagu Jaak Adamson, Ludmilla Siim ja Vladimir Makarenko elavad ja töötavad juba ammu välismaal.

Kunstihoone uus algatus – palve kunstnikel kinkida kogusse oma pilte, on käivitunud: viimane saal on neid kingitusi täis. Autoriteks teiste seas Raul Rajangu, Ly Lestberg, Marko Mäetamm ja Leonhard Lapin.

Ühesõnaga on see näitus ilus meenutus meie kunsti lähiminevikust ja kindlasti on oodata suurt külastatavust. Vanem põlvkond, kes uuemast kunstist suurt lugu ei pea, tuleb siia vanu häid aegu meenutama, nooremad vaatama kunsti, mis tehti ammu enne nende sündi.

„Kollektsioon: valitud teosed I”

Kuraator: Harry Liivrand

kujundaja: Leonhard Lapin

Tallinna Kunstihoones 20. septembrini. 15. septembril, Kunstihoone avamise aastapäeval toimub konverents