Pärmi Jaagu alkoholi ja naljaga vürtsitatud kerge armastuslugu
Noor näitleja Juss Haasma ei ole debüütlavastuseks endale üleliia kõrgeid eesmärke seadnud ja see on hea. Tema nägemus Johann Voldemar Jannseni vanast populaarsest lustmängust on noortepärane, lõbus ja kerge. Nagu üks joomalugu olema peabki ja umbes nagu Jannsen selle on kirjutanud. Muidugi on seal ka moraal, aga õnneks ilmutab see end selgemalt alles lavastuse lõpus ja üsna põgusalt, nii et pateetika ei tule naeruhetki segama.
Pärmi talu Jaak (Robert Annus) oli tore mees, kuid kui naise võttis, hakkas vaikselt viinaninaks muutuma ning kui naisuke Liisu (Laura Peterson) ta krõbiseva rublaga linna pastelde ja värvi järele saadab, ei saa Jaak kuidagi kõrtsist mööda minna ja kulutab rubla üsna märkamatult kõrtsmik Matsi (Ain Mäeots) leti ääres ära. Jaagu joomatuuridest väsinud Liisu läheb kaasa mõisahärra mõttega mängida Jaagule üks vemp, kus ta joobest üles ärgates justkui suureks paruniks on saanud.
Viinast ei saa Jaak ka kõrge härrana mööda vaadata, küll aga hakkab ta oma Liisukest taga igatsema. Ning kui ta hiljem uuesti kõrtsi ees ärkab, ei taha ta muud, kui et Liisu talle raha kurku kallamise eest vastu kõrvu annaks. Nii et armastuslugu, mis on vürtsitatud alkoholi ja huumoriga.
Haasma on Jannseni tekstile suhteliselt truuks jäänud, kui hoos olev Ain Mäeots kõrvale jätta. Tema kõrtsmik tundub üldse üks eriliselt modernne mees olevat, samal ajal kui kõik teised tegelased 70-ndates tunduvad elavat, on temal handsfree kõrvas. Pärmi Jaak tundub olevat segatud „Hirm ja jälestus Las Vegasest” tuttavate kirjude särkide, suurte päikseprillide ja mõnuainete üleliigse pruukimisega. Taustaks mängib kohati psühhedeeliline progerokk ning tegelasedki on omamoodi hullud. Viimasest iseloomustusest ja Jannseni peategelase lausest, et teispoolsus on nagu hullumaja, on inspiratsiooni saanud ka kunstnik Kristiina Põllu, kelle teise vaatuse pehmete valgete seintega laval tegutsevad murtud inimesed õõvastavates kostüümides.
Hea briti huumor
Tükk on täis koomilisi rolle ilmeka miimikaga (eriti just Robert Annus ja Markus Luik), mis tuttav briti vana kooli huumorist. Karakterid on pinnapealsusele vaatamata üsna sümpaatsed ja omamoodi armastusväärsed.
Kogu lõbususe taga hiilib aga lavastaja sõnum karmist alkoholistatistikast – tõsisest probleemist ka tänapäeva ühiskonnas ning inimese nõrkusest viina tugevuse ees.
Paraku ei kõla see publiku naerust mitte kuidagi läbi ning sellest saab aimu vaid viinapudelis müüdava kavalehe kaudu (üle pika aja on kavalehel omamoodi suveniiri väärtus).