Pärnu kunstiralli paine- ja šokikunst sobib täisealistele
Pärnus leidub hämmastavalt palju kohti, kus kunsti eksponeerida. Üritused algasid Pärnu kunstihallis, jätkusid Pärnu muuseumis, edasi linnagaleriis ja kontserdimajas, Endla teatris, keskraamatukogus, kunstnike majas, lisaks kontsert nüüdismuusika festivali raames. Kõike sai isegi liiga palju, kuid pärnakatel ongi mõttekas koondada üritused ühele päevale, sest kes sinna aasta ringi igale näitusele viitsib minna. Nüüd kärutati Tallinna seltskond kohale eribussiga.
Peab ütlema, et tasus minna, sest näitused olid rahvusvahelist kaalu, lisaks isikunäitused. Oli kunstnikke Jaapanist, Prantsusmaalt, Ameerikast, Itaaliast, Inglismaalt, Soomest, Ladina-Ameerikast jm. Graafika on selle poolest hea kunstiliik, et paned oma graafilised lehed väikesesse pakki ja postitad. Nii saatsid eesti kunstnikud Nõukogude ajal salamisi oma töid isegi Venezia biennaalile.
Žanriline tõupuhtus kadunud
Silma jäi, eriti kunstihallis, et on taas mingi popkunsti- ja koomiksibuum. Näiteks soomlaste 12-liikmeline rühmitus KutiKuti või Naaburger, mis tegeleb klassikalise koomiksiga. Samuti prantslaste kunsti-kamikazede punt oma „Mental Discharge’iga”, mis peaks tähendama vaimset vabanemist või mahalaadimist – see väljendub väljaelamises õuduste ja paranoiliste luulude kaudu. Samaga tegeleb ka näitus „Luul 2010” TÜ Pärnu kolledžis. Ilusti sekundeerib neile Eduard Wiiralti näitus Pärnu muuseumis, mis põhineb Wiiralti Pariisi kallima Nelly Stulzi kogul. Ega rohkem vist olegi teada Eduard Wiiralti armusuhetest.
Kui lisada erootikat – sageli räiges võtmes – näiteks Reinhard Scheibneri „Holy shit” ja Kursi koolkonna enesehävitusliku mahalaadimise, siis saamegi kokku festivali läbiva noodi. Võta nüüd siis kinni, kas tegemist on tõepoolest kunstnike painete mahalaadimisega oma loomingu kaudu või lihtsalt publiku šokeerimisega. Igal juhul ei soovita ma koolidel sinna ekskursioone korraldada ja lapsed mingu näitust vaatama koos vanematega. Või siis mindagu Endla teatrisse, kuhu on koondanud eesti graafikaklassikute tööd.
Kokkuvõttes aga võib tõdeda, et nagu teistegi kunstiliikide puhul, on liigiline „tõupuhtus” kadunud. Graafikanäitustel näeb videoid, skulptuurinäitustel installatsioone, isegi tarbekunstinäitustel näeb sageli midagi muud kui traditsioonilist tarbekunsti oma tehnikatega. Mida aga kunstiralli tõestas, on see, et Pärnus on olemas suur potentsiaal, ka tegijaid jätkub, ning seda mitte ainult suvel.
Vaata ka:
www.schoenberg.ee www.nongrata.ee