Pärnu sürr näitab Tallinnas taset
Naismaadleja ja õel imik
Mõlemat huvitab kõhe sürr, Baltit leebemal, Seppa aga õige äärmuslikul ja kurjalt karmil moel. Teda on kunstikriitika jõudnud juba kiita ja projitseerida tema töödesse oma kõrgendatud ootused eesti skulptuurile. Mila Balti aga alles hakkas silma oma maalidega, mis triivivad pullimees Peeter Alliku humoorikast pildikeelest veidi morbiidsemates helistikes. Endal suu mürgiselt muigvel.
Balti piltidel on palju autorit ennast, erinevates rollides, poosides ja kaalukategooriates. Ühel pildil seisab ta mustal foonil Dracula pruudina, teisel poseerib ta paljunenud isikutena ümber 1930. aastate noobleima sport-auto. Näeme teda ülipaksu naismaadleja, märjalt läikiva modelli ja niisama muidunaisena piidlemas pildilt vaatajale vastu. Ja ka imikuna, õela imikuna, kelle puserad hambatüükad sorgivad külastaja silmi.
Sepp innustab freudiste
Hobusepea allkorrusel astub ta ka üles nunnakloostri abtissina, nägu pole küll enam tema oma, kuid leitmotiiv on sama – ohtlik ja võimukas vamp, kes hammustab katki su kaelaveenid, viskab nupuvõttega üle puusa ja neab su igaveseks mungakongi kõdunema. Mila Balti pildid on meestele, ei mingit kahtlust, õrnem sugu võib neile vaid takka parastada.
Meeland Sepa skulptuuride sihtgrupp on muidugi topeltsuurem, tema mõtleb nii meestele kui ka naistele. Ja mõtleb viisil, mis paneb kõik paadunud freudistid innukalt, pange tähele – innukalt! – käsi hõõruma. Sest tema nikeldatud ja siiski nii roostes raudkonstruktsioonid on mõeldud inimesi nii piinama kui rahuldama. Seksuaalselt.
Tema tööde toormaterjaliks on valdavalt mingi meditsiinilise otstarbega metallist abivahendid: ratastoolid, proteesid, skalpellid, saed, väitsad, nõelad, orad, ampullid, sondid, kirved.
Surma- ja sugutung
Neist konstrueerib ta mehhanisme, mille mõjuks inimkehale on terava valuga tembitud mõnuaisting. Sugutungi sugulus surmatungiga on teema, mis ei vaja lehes ülekordamist, Sepp illustreerib seda alateadvuslikku fenomeni aga haruldase jõu ja selgusega.
Tema mõõkhambulised ja nõelteravad kineetilised metallikosud, mille tõhusust on igal vaatajal võimalik ka enda peal proovida, osutavad veel millelegi. Nimelt meditsiini relvaarsenali piiramatule võimele päästa ja kustutada elusid.
Kõik Sepa surma- ja suguobjektid on “vanad”, äratrööbatud või paremal juhul hästi sisse töötatud. Nende alt ja seest on läbi käinud mitmeid inimkehi, saanud oma kaifi ning jätnud oma ihu jälgi väljaveninud rihmadele ja käeraudadele. Ja saanud ka ise märgi külge – mingi vorbi või armi. Valu ja haavad on märkidena õhus, vaataja mõtleb ülejäänu ise juurde.
