Kui Pärt pälvis Prantsuse Auleegioni ordeni, kirjeldasin leheveergudel (EPL, 4.11.2011) sündmust nii, nagu see toimus. „Ja ongi pidulik hetk käes. François Mitterrand kutsub Pärdi pulti, haarab tal pintsaku reväärist ja surub sinna punase lindiga auraha. „Härra kultuuriminister, kas ma olen nüüd rüütel?” küsib Pärt kindluse mõttes üle. „Oui!” kinnitab Mitterrand. „Kas ma saan hobuse ka?” uurib Pärt naljatledes oma värske seisuse kohta. „Paraku mitte,” vastab Mitterrand. „Aga seda rohkem on mul põhjust selg sirge hoida,” teatab Pärt.”

Sellest hetkest oli mul selge, et tegemist on inimesega selle sõna parimas tähenduses. Pärdil on kupli all kõik korras nagu Oskar Matzerathil Günter Grassi „Plekktrummis”, ainult maailm tema ümber kipub ogaralt käituma. Tema suhtub sellesse leplikult, kuid alati habemesse muiates, et kas on vaja lihtsat inimest iga postamendi otsa sundida.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: