Sellest hetkest oli mul selge, et tegemist on inimesega selle sõna parimas tähenduses. Pärdil on kupli all kõik korras nagu Oskar Matzerathil Günter Grassi „Plekktrummis”, ainult maailm tema ümber kipub ogaralt käituma. Tema suhtub sellesse leplikult, kuid alati habemesse muiates, et kas on vaja lihtsat inimest iga postamendi otsa sundida.