Punaste joonte projekt

Ajalugu saab kindlasti vaadata mitmeti – kui neutraalset dokumentatsiooni olnust või kui aktiivset keskkonda, kuhu võib vajadusel sisselõikeid teha, et kaasajaga sama keelt kõnelevaid lugusid päevavalgele tuua. Karin Hallase koostatud “Konstantin Pätsi Tallinn” Arhitektuurimuuseumis on kindlasti selline sõnuminäitus – ligi 40 väljapandud tänavalaotise projekti on seisukohavõtt kaasaegses, “kindla käe poliitikata” triivivas linnaplaneerimispoliitikas.

Alates 1935. aastast riigivanem Konstantin Pätsi dekreedi järgi linnavalitsuses koostatud Tallinna peatänavate ja väljakute ruumilise mõju projektid on arhitektuuriajaloos üldiselt tuntud fakt. Need projektid illustreerivad hästi 1930-ndate lõpu vaikiva ajastu igatsust esinduslikkuse ja suursuguste fassaadide järele.

Peaaegu kõigi vanalinnast väljapoole jäävate kesklinna tänavate kohta tehti nn punaste joonte projekt, mis määras tänavaäärse ehitusjoone, majade kõrguse (4 või 5 korrust) ning ehitusviisi – enamasti oli see kinnine, katkematu tänavaseinana kulgev fassaadide rida. Tänavad said laiad, tihti olid palistatud puudereaga, uued punased jooned sõitsid sirgelt üle vanade sopiliste agulimajakruntide, mis samuti projektidel aluskihina hästi näha.

Tõusiklikud linnamajad

Aasta hiljem, 1936 võttis riigivanem Päts endale õiguse kinnitada isiklikult kõigi Vabaduse platsile ning selle ümbrusse ehitatavate majade fassaadiprojektid – karniisikõrgused, aknaread jm. Arhitekt Karl Burman, kes pärast pitseri saamist oma Pärnu maantee 20 elamul karniisikallet muuta julges, kaevati koguni kohtusse. Burmani uurija Leo Gens on kogu protsessi kafkalikuks nimetanud.

Ühtlaseim “sein” on Pärnu maantee Vabaduse platsi ja Tõnismäe vaheline lõik – üks osa tollasest olulisest tee-ehituslikust “läbimurdest”, kus Viru väljak ühendati uue laia Pärnu maantee abil Tõnismäega. Võrdlus meie tänase Tartu maantee läbimurde-city arhitektuurse wild west’iga peaks linnaehitusliku meetodi erinevused karakteerselt esile tooma.

Milline oli ja on tänapäeval nende projektide “ruumiline mõju”? Nii Pärnu maantee kurvis, Roosikrantsi tänaval kui ka üksikutes kohtades mujal peegeldub vastu eestiaegne city, konservatiivsete, tumedatooniliste, veidi tõusiklike linnamajadega, kus korterid on alati tava-inimesele “head” ja kättesaamatud tundunud.

Tänane arhitekt nuputab

1930-ndatel polnud veel prestiižne kolida linna taha külasse, vaid advokaadihärradel või arstidel oli salongi ja söögitoaga väärikas kesklinnakorter, kus sotsiaalselt turvalise “heade naabrite” seltskonna tagas nii maja omandivorm (tihti “omad” ehitusühingud) kui ka seesama jõuliselt alanud kesklinna puhastuspoliitika – puumaja asemele kallis keskküttega kivikorter.

Pätsi ruumilise mõju projektides tegeldi selge, uue linnaehitusliku identiteedi kujundamisega, linnavõimu ohjad olid tugevad ja muinsuskaitset ei olnud.

Oma linnaehituslikult tüübilt on need projektid ülimalt formaalsed, klassikalise, muu hulgas ka Eliel Saarise üle kahekümne aasta varem pakutud viiekorruselise kvartaalse esinduslinna mugandused, mis panustasid ainult soliidsele välisilmele. Mõneti on see ühtlase perimetraalse linna soov inimestes tänaseni säilinud, meenutagem või kesklinna nurgakrundile kerkinud madala Okupatsioonimuuseumiga kaasnenud ebalusmomenti.

Tänased arhitektid, kes Pätsi normide kohaselt toona vaid üksikute valmisjõutud majadega kvartaleid nüüd täitma peavad, on keeruliste valikute ees. Sest Tallinna võlu on ju selles maastikus, mis nõukogudeaegne ehituskaos meile jättis, tema praeguses ruumilise mõju projektis pole sopilisi jooni vanast aluskihist veel päris ära kustutatud.