Patti Smith rääkis raamatusõpradele rock 'n' rollist
Rahvast oli igas vanuses ja rahvuses, suurem osa 50-60 pealisest rahvahulgast oli kaasa võtnud Smithi plaadi või mõne ta raamatutest, et sinna autogrammi paluda. Smithi debüütalbum „Horses“ müüdi raamatupoes läbi, tema tuntumat proosaraamatut „Just Kids“ jäi riiulisse veel üks eksemplar.
Tumedasse meestepintsakusse ja teksadesse rõivastunud Patti Smith oli intervjuule kaasa võtnud oma bassimehe, Tony Shanahani. “Meil on aastapäev,” ütles Smith, “oleme 20 aastat koos mänginud.” Bassimees sõna ei saanud, aga Smith oli avatud ja sõbralik, naeratas palju.
Täna õhtul on Nordea kontserdimajas koos Smithiga laval ka ta muusikutest lapsed, Jesse ja Jackson. Eile tegid nad perega Tallinna peal pikema jalutuskäigu: “Vaatasime lambavillast tooteid, need meile meeldisid. See on meil esimene kord Tallinnas, oleme väga elevil,” vastas Smith teda üritusel intervjueerinud kultuuriajakirjaniku Janar Ala küsimusele, et mis talle linna peal silma on hakanud.
Smith jagas muljeid oma armastusest raamatute ja raamatupoodide vastu. “Siin on raamatud ja kohvi - kõik, mis eluks vaja,” rääkis ta. “Armastan raamatuid osta, sest tahan raamatupoode toetada. Netist raamatuid osta on ka okei, aga nii mõnus on ju enne oma käega paberit katsuda.”
Kui praegu 67-aastane Patricia Smith oli noor ja värskelt New Yorki kolinud, teenis ta raha raamatupoodides töötades: “Tean raamtupoodisedt üht-teist”. Kuna seal maksti vähe palka, teenis Smith lisaraha kasutatud kauba hulgast haruldasi raamatuid “avastades” ja neid kallimalt edasi müües. Enam ta sellega ei tegele. “Nüüd teenin piisavalt raha enda asjadega“.
Memuaariraamatust „Just Kids“ (2010) rääkides rõhutas Smith, et seal pole kirjanduslikke liialdusi ja kõik on päris elust: „I lived it!“ Ta kiitis ka oma head mälu: „Ma ei tarvitanud 1970-ndatel palju narkootikume, paar korda suitsetasin rohelist, aga see on ka kõik.“ Raamat, mis räägib Smithi ja tema AIDS-i surnud sõbra ja armastatu, fotograaf Robert Mapplethorpe’i kujunemisloo, põhineb Smithi päevikutel, mida ta 1970-ndatel hoolikalt pidas.
“Panin päevikusse kirja, millal lõikasin Roberti juukseid; millal oli täiskuu või kuna sain tuttavaks Johnny Winteriga (Ameerika bluusimuusik, kes suri mõne päeva eest – M.P.). Kirjutasin kõik üles, mis juhtus 1970-ndal aastal. Mu raamatus on kõik tõsi, ma ei kirjutanud seda selleks, et kellegiga arveid klaarida vmt. Seal oli küll paar väikest viga, näiteks Brian Jonesi vanus, aga need olen korrigeerinud,” rääkis Smith. „Mu elu on olnud piisavalt ilus ja valus, ma pole pidanud seda raamatus ilustama. Kirjutades pean silmas, et puud asja eet sureksid.”
Smithil on pragu käsil uus kirjatöö: sõsar-raamat “Just Kidsile”. Kui eelmine raamat sündis Mapplethorpile surivoodil antud lubadusest ning keskendus temale, siis uus on üldisem. “Seal on muusikast, bändidest, minu lugudest, albumist “Horses”. Käin igal hommikul kohvikus kirjutamas, panen kirja mõtted, mis mul sel ajahetkel tulevad.”
1970-ndate keskpaigast lavadel esinenud Smith ei pea ennast üldse muusikuks, sest ta ei valda intrumente. “Olen ikka rohkem sõna poole kaldu olnud. Aga ma olen ka esineja, mulle meeldib rahvaga suhelda.”
“Loobusin muusikabisnist 1979. aastal, 16-17 aastaks. Abiellusin ja sain lapsed. Tegin neile süüa, küürisin põrandaid, aga kirjutasin ikka iga päev, jäin kunstnikuks.”
Kui Janar Ala uurib kuulujutu kohta, et rock’n roll olevat surnud, vastab Smith, et “R’n’R on lihtsalt sõna. Energia, mis on selle sõna taga, pole kunagi surnud.”
Lõpetuseks tuleb paar küsimust rahva hulgast: Rein Raud, kelle riiulil on Smithi teosed Beethoveni ja Dante kõrval aukohal, uurib artisti lugude tausta kohta (seda küsimust peab lauljanna liiga laiaks); keegi uurib, mis kirjanikud talle meeldivad (uued lemmikud on Bulgakov ja Bolano); ja keegi küsib, milline karusellihobune Smith oleks (valge, punaste tiibadega).
Siis palub Smith autogrammisaba esiotsa lasta lastega külastajad, ja asub lahkelt oma teosteid signeerima ning fännidega viisakusväljendeid vahetama. Mitmed õnnelikud saavad koju viia ka rohkem kritseldusi kui lihtsalt “Patti Smith”. Näiteks Delfi ajakirjaniku Liina raamatusse joonistas Patti kandilise joonega väikse hobuse.
