Peep Lassmann: kõrk kultuur ei saa olla kõrgkultuur
Muusikaakadeemia rek-
tori sõnul on klassikaline muusika viimasel ajal populaarseks muutunud.
Eesti muusikanõukogu esimehe ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) rektori amet teevad Peep Lassmannist meie ühe olulisema muusikapoliitika kujundaja. Vestleme temaga nüüd, kui üle kaheksa aasta antakse Eesti muusikaauhindade galal taas välja aasta klassikaalbumi tiitel.
Lassmann hindab, et nüüdis- ja klassikalise muusika populaarsuskõver liigub Eestis viimastel aastatel ülespoole. Kui Lääne-Euroopas on kontserdisaalid enam-vähem täis vanemaid, pensioniealisi inimesi, siis Eestis hämmastavad Euroopa külalisi noored kuulajad.
Talle tundub, et neis on tärganud suurem huvi. „Üks põhjus on kindlasti, et muusikaelu on ka klassikalise muusika osas muutunud põnevamaks ja mitmekesisemaks. Me räägime klassikalisest muusikast, kuid sellel on niivõrd palju tahke ja kihistusi ja valdkondi ning nad kõik arenevad. Ja neil kõigil on tegelikult oma rikas elu ja midagi pakkuda,” lausub Lassmann.
Noored muusika juures
Huvitun, kui palju mängib siin rolli internetiajastu noortekultuuri alternatiivsemaks ja mitmekesisemaks muutumine, viidates EMTA-s õppivatele muusikutele nagu Sander Mölder, Taavi Tulev, Ekke Västrik. „Jah, sinna audiovisuaalse muusika erialale on astunud palju noori, kes on tulnud muusikasse hoopis teisi teid mööda, see on õige tähelepanek,” ütleb Lassmann.
„Ja me võime sellega väga rahul olla, et see eriala on meil niisugusel tasemel, et huvitab ka teistest suundadest tulevaid noori ja huvi on nii tugev. Arvan, et ka need tuntud nimed ei ole nn muusikaharidussüsteemist päris puutumata,” sõnab rektor ja täpsustab, et lausa nooti tundmata EMTA muusikaerialasid õppima ikkagi ei pääse.
Küsin, kas noorte muusika juurde toomiseks võiksid igas Eesti koolis olla prooviruumid või muusikatoad. Ta vastab: „Loomulikult oleks see suurepärane! Tuleks kaaluda, kas muusikaklasse saab nendeks vajadusteks ümber kujundada. Aga iga uue koolimaja ruumiprogrammis võiksid need ruumid-toad sees olla.”
Nähtavaim panus
Lassmanni juhitava Eesti muusikanõukogu avalikkuse jaoks kõige nähtavam panus on iga aasta 1. oktoobril tähistatav rahvusvaheline muusikapäev. Ta kirjeldab, et nõukogus on ka liikmeid, kes on seotud mitteakadeemilise muusikaeluga. „Oleme avatud uutele liikmetele ja nende muusikanõukogu ridadesse tulekuga kaasneb ka meie huvi nende tegevuse ja selle edendamise vastu,” kinnitab ta.
Lassmanni kujutluses pakub ideaalselt mitmekülgne muusikamaastik koos vastava kultuuripoliitikaga igale muusikahuvilisele seda, mida ta ootab ja vajab. „Professionaalse muusikuna lisan siia, et ideaalse muusikamaastiku juurde kuulub ka ideaalselt kõrge kunstiline tase,” ütleb Lassmann.
Huvitun, kas kultuuri- ja kultuuripoliitika alased vaidlused taanduvad lõpuks alati sellele, kes, mille eest ja kui palju peaks riigieelarvest raha saama. Lassmann arvab: „Vaidlused on tavaliselt mitmekülgsemad ja sügavamad kui mingisugune rahajagamine. Aga kultuuripoliitika on siiski poliitika ja selles toimuvad vaidlused puudutavad vältimatult ka riigieelarvet.”
Kõrgkultuuri ringkonna väidetava kõrkuse kohta on tal kindel arvamus. „Kõrk kultuur ei saa olla kõrgkultuur,” ütleb Lassmann kindlalt.
Üks küsimus
Kui suure osa muusikaelust moodustavad Eestis nüüdis- ja klassikaline muusika?
Rauno Haabmets
Eesti fonogrammitootjate ühingu tegevjuht
Eesti muusikaauhindadele esitati aasta klassikaalbumi kandidaatideks 18 albumit. Anname klassikalise muusika valdkonnas välja ühe auhinna. Kuna klassikaline muusika hõlmab eriilmelisi salvestusi, siis varem tekkis ühe parima valimisega raskusi.
Koostöös Eesti muusikanõukoguga leidsime kompromissi, et selgitame parimad neljas n-ö žanrikategoorias – sümfooniline muusika, kammermuusika, koorimuusika ja Eesti helilooming – ning esitleme neid nominentidena.
Klassikalise muusika žanrikategooriate nominentide vahel toimus eraldi hääletus ja enim hääli saanud album saab galal aasta klassikaalbumi auhinna.
