Peeter Lauritsa kaksteist ust teisele poole pilte

Peeter Lauritsa piltidel avanev maailm on nagu sibul, mida tuleb koorida kihthaaval. Ja kui te seejuures pisara poetate, siis pole see ehk murevesi, vaid äratundmine. Peetri pildid on täis peidetud uksi, mille kaudu pääsete maailma, mis on siin olnud ammu enne klaasmaju ja liisinguid.

Sulg

Kui rääkida sulest kui sümbolist, siis minu jaoks tähistavad suled meelevalda. Kui kellelgi kaarnasulega üle silmade tõmmata, siis saab ta vaim valgeks. Ma ei ole kindel, kas sama maagia toimiks ka kanasulega... Sulega saab nii lennata kui ka kirjutada, sulega saab sulgudesse ja jutumärkidesse panna, üles tähendada ja maha tõmmata. Kui winnebagod (indiaanihõim Põhja-Ameerikas – toim) rituaalilõkke ümber istusid, käis ringi üks kotkasulg, mis tähistas jutujärge. Kelleni kotkasulg ei olnud jõudnud, sellel ei sobinud suud lahti teha.

Suled on jube ilusad, nad sisendavad väärikust ja tähtsust. Paljud rahvad ehivad end sulgedega. Kuueaastasena pidasin oma tähtsaimaks eluülesandeks valmis teha üks pidulik indiaani peaehe. Ehe on vägi ja mana. Kui teada vanade rahvaste tavasid, siis ega tark inimene endale midagi sellist külge ei riputanud, millel tema teada head väge küljes ei olnud.

Mul on üks pilt: „Lindude kirjutama õpetamise masin”, kus linde õpetatakse nende endi seljast kitkutud sulgedega. Linnu poolt vaadates tähistavad kehast eraldi olevad suled ilmselt midagi sellist, mis meie jaoks väljapekstud hambad. Mis tahes sümboolikaga tegeledes peab katsuma meeles pidada tähenduste suhtelisust.

Teod

Ma püüan seda maailma päris tihti väikeste loomade perspektiivist vaadata. Oluline on meeles pidada, et lisaks meie vaatenurgale on lugematul hulgal teisi. Tigude puhul ei tule tähelepanu pöörata üksnes vaate kõrgusele ja nurgale, vaid ka ajaskaalale. Kui samas tempos voolata, võib nende ilma välja jõuda küll. Seal on väga huvitav.

Ma ei arva, et suurte loomade maailm on huvitavam või rikkam või täiuslikum kui väikeste ja algeliste loomade oma. Kärbest ei ole moraalselt kergem tappa kui lammast. Mulle ei meeldi üldse kedagi tappa, aga kui on väga vaja, siis võin tappa nii suuri kui ka väikesi. Mingeid eelarvamusi mul tapmise suhtes ei ole. Loomad on surelikud, ja kui elus olemisest ülemäära ülespuhutud numbrit ei tee, siis pole põhjust surma võõrastada.

Vaata nüüd teo spiraalset linna ja varjupaika – kas see ei ole igaviku ikoon? Koda on kaasaskantav labürint. Ma vist ei tunnegi teisi olendeid, kes sellise piduliku otsustavusega oleksid loobunud sümmeetriast ja dualismist. Teokarbi ükski lõige ei peegelda teist poolt, spiraal ongi asümmeetria vapp.

Labürint

Labürint on väga vana kultuurimärk. Teda on tükati leida eri ajakihtidest üle kogu maailma. Koos kaksikkirvega olid nad Kreeta-Mükeene tärkava riikluse kesksed märgid. Neid leiab nii müntidelt kui ka grafititelt ja need on kandnud võimsaid tähendusi – milliseid täpselt, võime üksnes mõistatada. Labürindi müüt on meieni jõudnud võitjate kaudu ja roomlaste poolt ümber jutustatuna. Theseus oli Kreeta-Mükeene tsivilisatsiooni hävitaja, Ateena aga rajaja. Pärast labürindi allutamist pidi ta enesestmõistetavalt selle demoniseerima. Sellepärast tähendabki labürint meie jaoks mitte mandalat (sanskriti keeles geomeetriline kujund, mandala kese on jumaluse eluase – toim), vaid eksitavat lõksu. Pärimuse kandjate endi versioon labürindimüüdist pole meieni jõudnud.

Kui aga Kreeta müntide pealt vaadata, mismoodi labürint tegelikult välja nägi, siis on ilma pikemata selge, et Theseuse versioon on täielik bluff. Spiraal pole lõks ja temas ära eksida ei ole lihtsalt võimalik. Labürint ja Ariadne lõng on identsed ja üheskoos moodustavad nad mandala.

Seen

Ilusaid punaseid kärbseseeni olen kasutanud psühhonautilisel eesmärgil. See on üks viis pääseda sinna, kuhu harilikult ei pääse. Teises teadvuse seisundis oled sa teine olend ja võib juhtuda, et koged midagi, mis jääb väljapoole inimkogemuse piire. Igal asjal aga on oma hind ja selle seene hind on tema reisijavaenulikkus. Punane kärbseseen võib olla piinarikkam kui kosmoserakett. Tihtipeale ta lihtsalt haihtub su alt ära ja orbiidile jõudmiseks tuleb läbi käia kannatuste rada pasandusest krampideni.

See ei ole iseenesest ju paha. Aitab natukene lahjendada lollakat müüti, nagu oleks tegemist mõnutaimega. Ega ikka ole küll. Selle seenega sõidad siis, kui on hädavajalik minna, aga kuidagi teisiti pääseda ei oska. Aastatega õpid tundma seenemaailma radasid ja labürinte, oskad oma olemist sättida nõnda, et reis liiga ära ei põruta. Mida osavamaks seeneratsanikuks muutud, seda selgemaks setib teadmine, et ka teisiti oleks saanud, et kõik need aastad oleks võinud hoopis iseenda meelt, hingamist ja kohalolekut harjutada.

Paabeli torn

Pieter Brueghel, kelle maali fragmente olen oma loomingusse miksinud, on Paabeli tornist maalinud mitu versiooni. Siis veel Marten ja Lucas van Val­ckenborch, Cornelis Anthonisz ja muidugi mitmed anonüümsed flaamlased ja need, kelle olemasolust mul aimugi pole.

Paabeli torn läks moodi Madalmaades. See oli just sel ajal, kui progressiusk õige hoo sisse sai ja kanoniseeruma hakkas. Brueghel oli väga hea kunstnik, nägi läbi ja aimas ette paljusid asju. Kui vaadata tema Paabeli tornide arhitektuuri, siis on neil päris palju sarnasusi Belle Epoque’i roomapäraste tehasehoonetega. Vertikaalne liigendus, koolisööklalik monotoonne sümmeetria, kroonulikud kaar­aknad, tumedasse liivakivvi lõigatud piilarid ja tuletõrjetrepid. Kui New Yorgi Soho vabrikute tänavafront venitada Colosseumiks ja upitada terrassidena Financial Districti kõrgusesse, oleks Paabeli torn valmis, veel uhkemgi kui Bruegheli oma. Tööstuse ja panganduse erektsioon.

Vertikaalne progressimõõde sirutub aga mõlemas suunas korraga. Paabeli kaevud on põhjatud, samasugused nagu see, kuhu Kirjanik „Stalkeris” kivi kukkuda lasi. Tohutu pika pausi järel kostis kolinat, aga mitte kaevupõhja kolksatuse, vaid vastu kaevuseina põrkamise kaja. See kivi kukub siiamaani.

Raoul Kurvitz esitas World Trade Centeri monumendi konkursile visiooni vales suunas kasvavatest kaksiktornidest, sügavikku sukelduvatest kaevudest, mis on pealt kaetud tohutu klaasilahmakaga. Ma püüan ette kujutada seda sügavikku. Silme ette kerkib vaade WTC katusekohviku rõdult alla, kus tükk maad madalamal lendavad väikesed helikopterid, veel allpool tillukesed kajakad ja kõige all keerutab tuul vaevuaimatavaid kilekotte. Ma ei usu, et kuigi palju inimesi söandaks astuda sellele klaasile. Mulle tundub, et nende Kurvitza kaevude põhjast immitseb valgust. Kahju, et neid valmis ei kaevatud.

Kõdupuu

Kõdupuu ilu on sama ehe ja habras nagu kirsiõite oma. Nii üks kui ka teine on elu ja surma tsükli sellises äärmuspunktis, mis on iga hetk valmis murduma millekski uueks ja täiesti teistsuguseks. Kõdupuu meeldib mulle ka sellepärast, et ma ei ole progressiusklik ning surma ja lagunemise sümboolika pakub head vastukaalu kõikjal laiutavale optimismile.

Apokalüpsis

Ma olen teinud mitmeid apokalüptilisi pilte ja minult on palju kordi küsitud, kas ma usun päris maailmalõppu. Minu jaoks elamiskõlblik maailm ongi juba lõppenud, ma ei tea täpselt, millal, igatahes ammu enne minu sündi. Mind on sünnitatud varemetesse, ja sellel pole usuga midagi pistmist. Millalgi eelmise sajandi keskpaigas jõudis inimkonna juurdekasv sellise temponi, et sellest alates on parasjagu elus olevaid inimesi alati rohkem kui kõigi eelnenud aegade surnuid kokku. See oli tsivilisatsiooni arengus tohutu pöördepunkt. Hetkehuvide seisukohad hääletasid põlvkonnaülesed demograafilisel teel maha. See oli maailma moraalne lõpp.

Maailma lõpp ei ole usuküsimus, see sõltub vaatenurgast ja horisondist. Sünd ja surm on pidev protsess. Igal hetkel algab ja lõpeb mingeid maailma aspekte. Lisaks inimliku skaala loodusnähtustele võib vaadelda ka suurema skaala protsesse. Üks tsivilisatsioonitüüp asendub teisega. Üks domineeriv liik (näiteks inimene) asendub mõne teisega. Jääajad vahelduvad suurte sulade ja stabiilsed perioodid kataklüsmidega. Võimalikud on ka sellised kokkupõrked ja supernoovad, kus hävivad terved biosfäärid, aga järgmise astme taustsüsteemi kontekstis on see ainult hämar sähvakas.

Taevas

Taevas on üks koht, kus mulle tõesti meeldib olla. Lennata on vaimustav. Lendama olen nõus isegi lennukiga, kuigi seal on ebamugav. Vaade aknast hüvitab kõik kitsikused. Taevast võib kasutada mõõtkavana, skaalana, eriti siis, kui peaks meelest minema, et on olemas meist endist midagi suuremat. 2003. aasta oktoobris nägin Kütiorus eriti võimsaid virmalisi, neid olla isegi Rooma ümbruses näha olnud. Nad olid nii tohutult suured, katsid kogu taevalaotuse, et esimese ehmatusega jooksin majja tagasi ja tahtsin voodi alla pugeda. Midagi nii suurt ei saanud olemas olla.

Hämmastav on see, et vaatamata viimase sajandi teaduse arengule ja pidevatele tunnetuslikele hüpetele tunduvad inimese mõõtkavad, näiteks ajadimensioon, millega ta opereerib, hoopis kokku kuivavat. Maaharija pidi oma toimetamist arvestama mitme inimpõlve ulatuses, aga praegu ei ulata paljude inimeste ajaskaala kaugemale järgmise liisingumakse tähtajast. Mis mu vanaema neiupõlvenimi nüüd oligi…

Trauma

Kunstis võib teraapiline aspekt päris tugev olla. Nagu ka traumeeriv. Kunstiteos on maagiline ese, ta mõjub ümbrusele. Kultuuritekst muudab oma konteksti ja meid endid. Mõju võib olla nii- ja naasugune, osa kunstnikke püüab üsna hoolikalt läbi mõelda, mismoodi nende teosed ümbritsevasse toimivad. Mina olen ka selline, püüan enda tekitatavaid afekte ennustada ja ülenevatele rööbastele suunata. Väga meeldib mõelda, et mõned mu tööd annavad meeleselgusele ja elujõule hoogu juurde. Tegelikult on teose mõju väga raske juhtida ja eri inimestega on vastasmõju erinev.

Kunst, mis ennast sotsiaalseks kutsub, ei paku mulle enam huvi. Kunagi pakkus. Esiteks ei ole olemas asotsiaalset kunsti, kunst on suhtlusele suunatud tegevus. Kunsti käsutuses olevad suhtluskoodid võimaldavad adresseerida alusväärtusi ja neid vahetult mõjutada. Mulle tundub ülearusena urgitseda nii suurte koodide abil sootsiumi mingi üksikjuhtumi kallal, kellegi kildkondlikke erahuvisid harutada. Eurodoteeritud sotsiaalne kunst on nagu liisingu abil enesest mööda jooksmine.

Päris paljude jaoks on mu pildid pessimistlikud ja jubedad. Kindlasti on nad ka seda. Maailm, milles me elame, on minu jaoks jube kurb ja aher koht. Aga oma töödes tegelen kogu aeg sellega, mismoodi niisuguses koledas groteskis elades kõige kiuste inimeseks võiks saada.

Unenägu

Unenägudega on mul pahatihti nõnda, et nad kipuvad päris eluga segamini minema. Ma olen isegi trahvi saanud selle eest, et unes olin maksuametis juba ära käinud ja kõik joonde ajanud. Maksuameti meelest jälle mitte. Ma ei saa kunagi kindel olla, kas la Vida es Sueño või la Sueño es Vida (elu on unenägu või unenägu on elu – toim).

Mu unenäod on mõnikord eriti eredad, tavaliselt aktiveeruvad nad suve lõpul, augustis ja septembris. Siis on mõnikord nii, et kohe, kui silmad kinni panen, hakkab pilt jooksma. Kõige võimsamad unenäod võivad heita oma helgi mitmele nädalale.

Kas unedes elamine on põgenemine? Ei pruugi olla. Uni ja ärkvelolek on ühe ja sama olemise eri faasid, mul on väga terviklik tunne, kui aeg-ajalt õnnestub mõlemaid kihte kohakuti hoida ja ühel ajal silmas pidada. Elu muutub niimoodi ruumilisemaks.

Skelett

Anatoomia on kohutav ja kütkestav. Mind on alati huvitanud, mis inimese sees on, kuidas see liigub, mismoodi lahti käib. Lapsepõlves pidin kuude kaupa olema kirurgiahaiglates, nii et mul on enda siseehitusest päris hea ettekujutus ning kõige anatoomilise suhtes üsna kõrge valulävi. Anatoomilised nukud, skeemid, mudelid ja läbilõiked – nende vastu on mul kirg.

Mitte ainult ihad, vaid ka hirmud on mul anatoomilist laadi. Ma kardan keha lagunemist, amputatsiooni, pimedaks või vigaseks jäämist, piinasid. Piinade mõjul moraalset allaandmist. Laostumist piinades. Oma psühhonautilistel rännakutel olen tutvunud hirmuga mõistuse kaotamise pärast.

Päris mõnus, aga judinaid tekitav on kujutelm parasiitidest, olenditest, kes elavad mu sees. See on vist natuke sarnane rasedusega. Eri eluvormide ettevaatlik sümbioos, püüd kellegi arvel ära elada, nii et teiselgi hing sees püsiks. Me koosneme tohutu hulga rakkude, kudede ja mikroorganismide ühiselust. Isegi nii väikesed tegelased nagu bakterid, mikroobid, batsillid ja viirused peavad keskkondlikult mõtlema. Kui ma õigesti mäletan, siis olen koduks ja areeniks umbes kaheksale kilogrammile mikroobidele.

Mets

Mul on raske aru saada inimestest, kes metsa kardavad. Minule sisendab mets turvatunnet ja sügavat rahu. Sündisin linnas ja kui mind titena metsa viidi, sain kohe aru, et elu on ilus. Kütiorgu kolides lasin end õpetada kass Hippolitil ja koer Kongol. Kui enda ego mõneks ajaks puhkusele saata ja alluda ainult teejuhi märguannetele, õpid tundma hoopis teistsugust metsa, teistsuguste olendite vaatenurga kaudu. Eriti meeldis mulle kassihobust teha: võtad kassi sülle ja lased tal oma kehaga juhtida. Kass on tohutult tark ja heas tujus olles väga taktitundeline loom. Kassi näidatud mets on uhke koht. Koeraga jälle oli võimas pimedas metsas ringi tormata ja proovida mitte puude vastu joosta.

Kõige ilusam on mets siis, kui ta vaatab ennast ise, ilma inimeseta. Kui ma sulen silmad ja avan metsa ukse, siis vaatab mind keeruline kõikehõlmav muster, tohutu hulk läbipõimunud maailmu. Surun näo kõdupuud katvasse samblasse ja seal on veel üks mets oma õitsevate samblavarte, hiigelsuurte lutikate ja ebardlike kiskjatega. Ja selle sees on veel üks mets. Ja selle sees üks veelgi tillukesem. Eri maailmades ei sünni asjad ühtemoodi, tillukestes maailmades on pindpinevus tugevam kui gravitatsioon. Kui kõnnin kiiresti, siis jõuan aeglasemalt, kui pööran paremale, satun kurakätt. Mets on ühenduse koht mitme ruumi vahel, tema sammastikke heegeldatakse kõige õhemast ajast.

Kes ta on?

Peeter Laurits

Sündinud 1962. aastal

Vabakutseline fotokunstnik

•• Poolenisti iseõppija, kes on tudeerinud muuhulgas Tartus, Leningradis, New Yorgis ja Eestis humanitaarinstituudis

•• Legendaarse loomingulise rühmituse DeStudio (1992– 1996) üks alustalasid, Võrumaa Kütioru ateljee asutaja

•• Lauritsa töid leiab mitmest mainekast kogust nii kodu- kui ka välismaal (Eesti kunstimuuseum, Kiasma, Museu da Agua (Portugal), Norton Dodge, Pinhole Resource, Roy Boyd Gallery (USA) jpt)

•• Isikunäitused toimunud Eestis, Soomes, Taanis, Belgias, Islandil, Saksamaal, Slovakkias, Venemaa, Prantsusmaal ja Lätis

•• Peeter Lauritsa sümbolite keelt saad harjutada: www.peeterlaurits.com