Peeter Saul on meedias enda rolli ühe viljakama Eesti kergemuusika arranžeerijana kommenteerinud järgmiselt: „Kui sul on plaadid ja sul on kõrvad ja sa tahad teha muusikat, siis tuleb seda orkestreerida – seda ma olen teinud kogu oma elu jooksul.”

Temaga kontserte seada oli suur õnn

Toivo Tootsen, raadiomees ja poliitik

Kibe tunne on kurgus. Peetriga töötasime tükk aega koos raadios: mina olin raadio meelelahutussaadete toimetuses (RAMETO) ja tema juhatas estraadiorkestrit.

Nauditav oli vaadata, kuidas ta kontserdikavu kokku pani. Ta tundis väga põhjalikult kerget muusikat, aga ühtlasi oli ta asjatundja ka klassikalise muusika alal. Ja muidugi oli ta väga hea vestluspartner – õigemini, teda oli hea kuulata, sest tema teadmised olid suured, nagu ka elukogemus. Nii et temaga kontserte kokku seada oli suur õnn.

Aitäh talle! Ja eks me mäletame teda sellisena, nagu ta oli. Minu meelest ta nende aastakümnete jooksul eriliselt ei muutunud, vaid oli kogu aeg ühesugune – elurõõmus, humoorikas, tore inimene. 

Ta oli kahtlemata suurkuju

Ivo Linna, muusik

Peeter Sauliga on seotud terve epohh Eesti kergemuusikas. See aeg, mil Peeter Saul oli Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent, ei kutsutud seda orkestrit mitte alati „raadio estraadiorkestriks”, vaid rohkem „Sauli orkestriks” või „Sauli bändiks”. Temaga on seotud terve ajastu ja ma arvan, et mõni muusikateadlane ehk kunagi kirjutab selle ka lahti. Saul oli kahtlemata võimas, suur kuju eesti muusikas – selles ei ole mingit kahtlust. 

Töömees, mõtleja

Toomas Vavilov, dirigent

„Saul on töömees,” ütles mulle mu õpetaja dirigent Roman Matsov. See oli Matsovi suurim tunnustus. Tunnustus, mille jagamisega Matsov oli üsnagi kitsi.

Juhtida ER-i estraadiorkestri tööd nagu Peeter Saul seda tegi, tähendas repertuaaripoliitika kujundamist, lugude valimist, teoste lindilt mahakirjutamist, arranžeerimist ja lõpuks ka proovide-kontsertide dirigeerimist. Saul on mulle rääkinud, kuidas ta aastaid või isegi aastakümneid orkestreeris hommikul kella viiest kella üheteistkümneni, pärast seda valmistus päevaks prooviks ja kella ühest viieni dirigeeris. Millal ta plaate kuulas, uusi lugusid valis, klaverit harjutas, oma muusikalist maitset arendas, seda ei tea keegi.

Peeter teadis dirigeerimisest kõike – olles õppinud füüsikat, otsis ta iga žesti teaduslikku, põhjendatud tähendust. Tema jaoks ei olnud olemas „intuitiivset dirigeerimist”. Kõik dirigeerimises pidi alluma füüsikaseadustele. Omamoodi teaduslik, analüütiline muusika ja „füsioloogilis-psühholoogilise protsessi” käsitlemine tegid temast särava mõtleja, arutleja, erudiidi.

Pikale teekonnale pannakse inimesele alati midagi kaasa. Mina paneksin Peetrile kaasa dirigeerimiskepi – maestro suurima kire, omamoodi lõputu mõistatuse sümboli.