„Generation П” võlus mind ekraanil igatahes rohkem kui režissöör Juri Kara filmiversioon „Meistrist ja Margaritast”, mida on Venemaal veelgi kauem oodatud. Mõlemas filmis mängib ohtralt kuulsusi, aga 17-aastase riiulil lebamisega on „Meistris ja Margaritas” tuhmunud nii filmi füüsiline kvaliteet kui ka minu arust selle loojate loomingulised rõhuasetused.

Venemaa intelligentsema kirjanduse viimase 15 aasta kindlasti kõige kultuslikuma autori Pelevini ühe kuulsama romaani „Generation П” tegevus toimub Moskva reklaamitegijate maailmas 1990-ndate lõpus. Kes on lugenud 2002. aastal ka eesti keeles ilmunud raamatut, see suudab filmi sisu hõlpsasti jälgida, sest väga paljus järgib see raamatu süžeed.

Vene juurtega ameeriklase Viktor Ginzburgi film on nagu Pelevini romaangi müstiliste kõrvalliinidega mitmetasandiline ja vene keele rikkust demonstreeriv satiir sellest, kuidas Venemaal tollal asjad käisid. Põhirõhk on pandud sellele, kuidas riiki juhitakse kuskilt „mesinduse instituudi” nime taha varjuvast korporatsioonist, aga mitte mingil juhul sealt, kust kõik seda ootaksid.

Ginzburg on Pelevinit veidi edasi arendanud ja lisanud omalt poolt viite sellele, et fiktsioon jätkub. Filmi finaalile eelneb lihtsate propagandavõtetega uue rahvaliidri loomine, kelleks on tavaline autojuht, kes aga räägib rahvaga neile arusaadavas keeles. Viide Vladimir Putinile on üsna selge, sest uut liidrit Smirnovi mängiv Andrei Panin meenutab Putinit isegi väliselt.

Pärast Pepsi-generatsiooni raamatu ilmumist ise vabatahtlikult isolatsiooni tõmbunud (ei mingeid intervjuusid ega avalikke esinemisi, isegi pildistada ei lubanud ta end enam) Pelevin ei saanud Putini esilekerkimist romaani sisse kirjutada sel lihtsal põhjusel, et tema raamat ilmus enne, kui Putin Venemaa tüüri juurde sai.

Nii tekitab film küsimuse, kas see räägib ainult 1990-ndate lõpust või pigem viitab juba praegusele ajale. On see väide, et nii nagu toona, jätkub kõik seniajani ja veel edaspidigi?

Vene meedias on „Generation П” filmiversioon tekitanud üsna vastakaid arvamusi – ülivõrretes kiitmisest kuni arvamuseni, et film oleks võinud jääda nende hulka, mida tehakse kaua ja põhjalikult, aga valmis ei saada kunagi. Kergesse ülekaalu on siiski jäänud positiivsem vastukaja.

Keerulisemad on lood Juri Kara „Meistri ja Margaritaga”, mis on Venemaa uuema filmiajaloo ilmselt kõige rohkem kannatanud film, mis sai õigupoolest valmis juba 1994. aastal.

Kõigepealt läksid režissöör ja produtsent tülli, seejärel oli filmi väljatuleku vastu surematu raamatu autori Mihhail Bulgakovi autoriõiguste valdaja Sergei Šilovski, kes on kuulsa kirjaniku kolmanda naise järeltulija.

Raamatu teemale kohaselt juhtus filmiga aastate jooksul palju müstilisi lugusid. Nii teatati 1990-ndate lõpus, et filmi originaalmaterjal olevat kaduma läinud. Pisut hiljem selgus, et peale käsikirjade ei hävine ka filmilindid, ning materjal ilmus jälle välja nagu jänes mustkunstniku kaabust.

„Meistrit ja Margaritat” tasub muidugi vaadata, sest tegemist on esimese sellest kuulsast teosest tehtud venekeelse mängufilmiga üldse. Pealegi mängib selles terve hulk staare, keda on lihtsalt huvitav vaadata sellistena, nagu nad olid 20 aastat tagasi – Valentin Gaft (Woland), Sergei Garmaš (Ivan Bezdomnõi) või Leonid Kuravljov (majaühistu vanem). Mõni staar on aga nüüdseks surnud, nagu Mihhail Uljanov (Pontus Pilatus).

Juri Kara versioonis on filmi peategelane Woland. Meister (Viktor Rakov) ja Margarita (Anastassia Vertinskaja) tulevad mängu alles üsna filmi lõpus.

Muljet avaldab filmi lõpus olev Saatana ball, mis kujutab endast kümnete kaunite alasti naiste ohjeldamatut paraadi. Ja see kestab üsna pikalt.

Need kaks on viimase aja Vene filmidest kindlasti kuulsaimad, aga kindlasti mitte parimad.

Õõvastavaim

Parim viimasel ajal esilinastunud film on Vene kriitikute üsna üksmeelse arvamuse järgi Tšernobõli tuumajaama katastroofi järgsest päevast rääkiv Aleksandr Mindadze „Laupäeval”.

Enam aktuaalsem ei saa üks linateos olla: kohe möödub Tšernobõli katastroofist 25 aastat ja äsja juhtus enam-vähem sama hull õnnetus Jaapani tuumajaamaga.

Selle, sugugi mitte katastroofifilmi (õnnetust ega ka selle kangelaslikku likvideerimist filmis peaaegu ei näidata) põhiliin on lihtne: õnnetus võis ju toimuda, aga ega keegi sellepärast siis vaba päeva, laupäeva ära jätma ei hakka!

Filmi sisu mõjub absurdselt lõbusalt, aga seda vaadates valdab sind õõnes hirm. Mõnes mõttes oleks verd pritsivat sõjafilmi isegi lihtsam vaadata, kuigi „Laupäevas” ei saa keegi surma.

Mismoodi sa vaataksid oma pruudile silma, teades, et vaevalt jõuate õnnelikud olla, kui kohe surete? Kusjuures pruut seda veel ei tea... Filmi peategelane on üks väheseid, kes juba õnnetusest teab ja üritab selle eest koos pruudiga põgeneda, aga lugu lõpeb, nagu alati, joominguga. Pohmeluses ärgates leiab peategelane end hoopis vastassuunast – õnnetuskoha keskmest.

Ühe suure teemafilmi esilinastus tuleb Venemaal peagi veel – see on kuulsast bardist ja näitlejast Vladimir Võssotskist. Stsenaariumi on kirjutanud Nõukogude-aegse iidoli poeg Nikita Võssotski, peaosa peaks mängima Sergei Bezrukov.