Perekond elu ristteedel
Marcia Willett (sündinud 1945. aastal) on viljakas briti kirjanik ja selle üle võib seda enam rõõmu tunda, et kirjutama hakkas ta alles 50-aastaselt. Selleks ajaks, 1990-ndate majanduslanguseks oli tema mehe äri läbi kukkunud ja nad olid majast ilma jäänud, nii et Marcia oli valmis tegema kõik võimaliku, et olukorda päästa. Mehe pika pealekäimise peale soostuski ta lõpuks raamatu kirjutama, olles varem olnud üksnes innukas lugeja. Talle endalegi üllatuseks võeti esimene käsikiri vastu ning nüüdseks on Marcia Willetti sulest ilmunud 25 romaani ringis, hulk novelle ja veel mõned raamatud varjunime all. Tulemata pole jäänud ka arvukad tõlked, eesti keeleski on tema romaanidest ilmunud üle kümne.
Kirjanik oli viiest õest noorim ning kasvas loomingulises ja musikaalses peres. Lapsepõlve pühendas Marcia Willett hoopis balletile, kuid baleriinikarjääri jätkamise unistusele tegi lõpu kasvuiga, mil ta teatris nõutavatest proportsioonidest välja kasvas. Seejärel õppis Willett hoopis balletiõpetajaks, kuid on avaldanud, et selleks ajaks, kui perekonda tabas majanduskrahh, ei olnud ta eriti palju tööd teinud, vaid enamasti olnud lapsega kodus. Nad olid sunnitud tuttavate juures elama ja olukord näis minevat üha hullemaks. Vaevalt uskus keegi, et raamatu kirjutamine võib lahendus olla. Kuigi kirjastaja leiti kähku, venis vastuste ootamine ja käsikirja kohendamine vaevaliselt ning edu tabas kõiki osalisi üllatusena. Juba pihta hakanud, kirjutas autor lõpuks ühe aastaga suisa neli romaani. Seega võib ehk öelda, et kirjanik on omal nahal keerulisi olukordi läbi elanud ja neist välja tulnud, see annab lootusrikkust ja usutavust ka tema tegelastele.
Olukord on kirev
Marcia Willetti „Suvemaja” on inimlik raamat elu keerdkäikudest. Selles on arvukalt tegelasi, kes ei ole omavahel tingimata sugulased, ent kellest on saanud suur perekond, mille kõik liikmed on parajasti mõnel teekäänakul. Kirjanik Matti vaevavad loomeraskused ja peale selle on tema hiljuti hinge heitnud ema asjade seast välja tulnud kummalised lapsepõlvepildid, mille tegemist ta ei mäleta. Ka suhe sõbratariga ei paista kusagile viivat. Matti õde Imogen otsib perekonnale uut kodu ja satub oma abikaasaga lahkhelidesse. Nende mõlema elu on tihedalt seotud kahe majaga Inglismaa maapiirkonnas. Seal veetsid nad suure osa lapsepõlvest ning seal elavad Milo ja Lottie, kes on neile vanemate eest, kuigi pole isegi nende sugulased. Loosse sekkuvad kõikide asjaosaliste abikaasad, armukesed, purunevad abielud, minevikuvarjud, vargused ja pärandused, nii et võib ette kujutada, et olukord on kirev ja igaühel on rääkida oma lugu.
Kuigi iga tegelase elumuresid reastades tundub, et neid on kaelamurdvalt palju, ümbritseb neid kõiki perekond, üksteise tugi ja hool. Lottie salapärane maailmataju ja südamerahu, Milo heasüdamlikkus ning kõigi ülejäänud tegelaste vastastikused suhted aitavad neil ikka ja jälle toime tulla ning ootamatult hakkavad eluniidid hargnema ja mured lahenema. Vanad haavad tulevad ilmsiks ja paranevad, leitakse uusi võimalusi ja võib-olla suisa meelerahu. Kui kauaks? Kas see ongi üldse tähtis? Kahtlemata on paljuliikmelises ja keerukas perekonnas igal hetkel kellelgi midagi hingel või südamel – nagu ilmselt igas perekonnas. Aga mõnikord piisab paarist inimesest, keda usaldada, ja sellest, et sul on oma koht, kuhu alati tagasi minna. Perekonnast ja kodust.