Kui arst on abielus parandamatu hulluga, kumb on siis rohkem hull? Foto: Peeter Rästas

Näidendi alus on Ingmar Bergmani samanimeline film („Såsom i en spegel”, 1961). Kõigil neljal pereliikmel on omad probleemid. Näeme loomingulistest kahtlustest puretud kirjanikust isa, teismelist poega – loomulikult meeleheites –, paranemise ja kriiside vahel kõikuvat vaimuhaiget tütart ning stabiilse närvisüsteemiga, kuid mitte õnnelikku arstist väimeest. Intriig sõlmub isa ja väimehe vahel katsetes tütart täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks muuta. Nagu korralikus draamas ikka, läheb asi aga ainult hullemaks. Poja haavu parandab ilmselt alles aeg, ehkki esimene ja psüühiliselt traumeeriv seksuaalvahekord paneb sellegi kahtluse alla. („Maailm muutus. On selles mingi loogika?”)

Bergmani küpsema ea filmid on segased, mitmetähenduslikud ja elitaarsed. Madis Kalmeti lavastus Rakvere teatris on arusaadav, selge ja hingeminev. Teater on kasutanud neid väheseid trumpe, mis tal filmi vastu astudes on – tegevuse järjepidevus ja tegelaste vahetu kontakt. Selles, et lavastus süngest ja üsna sündmustevaesest sisust hoolimata sedavõrd soodsa mulje jätab, on tavalisest suurem teene näitlejatöödel. Need on raskepärased, kuid efektiivsed nagu buldooserid. („Mitte miski ei olnud mitte kunagi korras.”)

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: