Liiga palju punast

Eurovisioni kontserdipaik jättis telepildi vahendusel võimsa mulje. Lava oli korralik, valguspark võimas ja kaameratöö üle ei kurda samuti. Eelvoorust oli silma jäänud liigne punasega ülepingutamine. Seda oli nii ohtralt, et hakkas häirima. Finaalis oli punast küll suudetud veidi vähemaks tõmmata ja teisi valgusvariante kasutati rohkem, nii et see ei domineerinud liialt. Kuid kui punast kasutati, siis nii kriiskavalt, et see lämmatas kõik muu. Värvi müstikalt kergitas saladuseloori mu sõber režissöör René Vilbre. Tema sõnul on eurotiimis üks kangesti punast armastav valgustaja, kellega igal aastal punase kasutamise pärast sõditakse. Ilmselt olid sel valgustajal eelvoorudes vabamad käed.

Häiris graafika kasutamine. Norra laulu ajal Rybakile kätte joonistatud pillid olid hästi tehtud. Kuid graafikat kasutati nii, et kord seda oli, kord ei olnud – juhuslikult ja kaootiliselt. Ei tekkinud ühtlast läbivat joont. Muidugi poleks päris seda ka soovinud, et näiteks Nechayeva pea ümber oleks joonistatud liblikaid lendama, kuid mingi ühtlasem graafikakasutus võinuks ju olla.

Finaaletenduse kiituseks tuleb öelda, et pidulikkust oli jagatud kuhjaga ja kõik laabus sujuvalt ega mõjunud väga ponnistatuna. Vaheintervjuud olid ladusad, piinlikku killurebimist polnud. Kiitust väärivad Portugali võistlusvälised etteasted, avalaulud, lõpus koomiline enese üle naermine. Möödunud aasta võitja Salvador Sobrali ja Caetano Veloso etteaste oli tõenäoliselt kõigi aegade südamlikem ja pisarat kiskuvam finaalietendus üldse. Halbade tüüpiliste eurolaulude sekka jagus ka tõeliselt kauneid muusikaelamusi. See oli suur pluss.

Elina korralik etteaste

Meie Elina tegi finaalis väga korraliku etteaste. Kui poolfinaalis oli asi veidi konarlik ja salmide pärast võis lausa pead vangutada, siis finaaliks oli ta end kokku võtnud ja soorituse üle pole põhjust nuriseda. Kõik laabus kenasti, oli silmale ilus vaadata ja kõrvale kena kuulata.

Austria laulu raadiost kuuldes ei oskaks selles eurolaulu kahtlustadagi.
Minu sümpaatia kuulus Austriale. Esitaja ei kartnud lava, etteaste oli puhas ja mõjus loomulikuna. Peale selle oli pala selline, mida raadiost kuulates ei oskaks kahtlustadagi, et tegemist võiks olla eurolauluga. Minu suureks rõõmuks arvas rohkesti kaasmaalasi samuti ja Eesti läkitas Austria laulule 12 punkti. Tubli!

Minu tuttavate seas nimetati lemmikutena Leedut, Portugali, UK-d, Taanit, Prantsusmaad, Itaaliat. Mainiti, et Iisrael oli väga sürr ja sellepärast meeldis. Üksmeelselt kiruti Küprost, Rootsit nimetati vaese-mehe-Timberlake’iks. Punktijagamise ajal hakati üksmeelselt pöialt hoidma, et Küpros ei võidaks. Lepiti juba sellega, et küllap tuleb võitjaks see Iisraeli tsirkus, kuid peaasi, et ei võidaks need väänlevad kisakõrid, kelle laul oli nii Eurovision, kui veel olla saab. Ja see pole kompliment.

Küprose väänlevad kisakõrid olid nii Eurovision, kui üldse olla saab.

Iisraeli võidulugu sai feministlikus grupis „Virginia Woolf sind ei karda!” kõva kriitika osaliseks. Laul justkui pretendeeriks feministlikkusele, kuid teeb igale normaalsele feministile häbi ja feminismile laiemalt karuteene. Keegi meist ju ei tahaks, et laval kargaks keegi, kes laulaks: „Loll tüdruk, ma pole su mänguasi, olen jumal ja naised veel kahetsevad…” Selle peale küsiks: „Nagu… WTF?” Aga rahvas pidas seda tilulilu millegipärast lõbusaks ja preemiavääriliseks ning las ta siis olla.

Lõpetuseks tahaks mainida seika, mille üle kontserdi ajal kõvasti pead murdsime. Poolfinaalides kandsid mitu esinejat silmatorkavalt nappi kostüümi, sisuliselt esinesid trikoos. Finaalis jõudis lavale ainult viis trikoos naist, nemadki ühe laulu ajal. Minit küll leidus ja Küprose retuuskostüümid olid ka üsna kriiskavad, kuid üldiselt moeröögatusi, nabani dekolteesid ega paljaid kannikaid ei olnud. Mitu korda tekkis tunne, et 1990-ndad on tagasi. Lavariietusest paraku mingit erilist visuaalset naudingut ei saanud. Ent üldjoontes oli kontsert heatasemeline ega tekitanud soovi järgmisel aastal vaatamata jätta.