Traagikast hoolimata valatakse filmis küllalt vähe pisaraid.

Noore vene režissööri Kantemir Balagovi Cannes’i festivalil auhinna võitnud lugu leiab aset linnas, kus kolmeaastased lapsed ei tea, mis häält teeb koer, sest kõik koerad on näljaga ära söödud. Avastseenis näidatakse üht kahest peategelasest, meditsiiniõde Ijat tardunult, ümbrusest täiesti väljalülitunult seismas. Tema ümber keeb igapäevaelu sagin, Ija paigaletardumise ja kontakti kaotamise puhul on tegemist millegi harilikuga.

On huvitav, kuidas noor meesrežissöör on osanud luua niivõrd veenva filmi naistest, kes püüavad leida viisi, kuidas pärast sõjast sündinud nihilismi edasi elada. Teine peategelane, temperamentne ja elujanuline Maša loodab, et tema elule annab mõtte lapse sünd. Tundub, nagu oleks järglane talle viimane vahend, millega leida pärast rindel kogetut elus olemisele mõte. Oma vanemate elu mõtte hoidmise vastutust kandva lapse nahas ise küll olla ei tahaks, aga nii mõnegi jaoks on see ilmselt reaalsus.

Sellega koos kerkib küsimus, milleks üldse on vaja mehi. Tundub, et peale elava spermapanga funktsiooni täitmise ja perekonna materiaalsete vajaduste rahuldamise pole mehel tegelikult mõtet. Ka füüsilise läheduse jaoks justkui piisaks naistel omavahelisest suhtest, mees võiks mängu tulla alles siis, kui naistevahelisest suhtest midagi välja ei tule.

Avalehele
12 Kommentaari