Pildikesi Ameerika maanteede hävinud ajaloost

Soolalaos on näitusel väljas Ameerika pilkupüüdvad teeäärsed einelad ja bensujaamad.

Veel kaks nädalat on Rotermanni Soolalaos võimalik näha Ameerika arhitektuuriajaloolase John Margoliesi fotosid kuriositeetidest, mis on aastaküm-neid ehtinud Ühendriikide maanteede veeri.

1920. aastate Ameerikas läksid autod ja bensiin odavaks ja teed üllatavalt heaks. See sünnitas bensiinijaamade, söögikohtade ja motellide rodusid, mille väline vurhv demonstreeris red-neck-Ameerika ladnat arusaama ilust, headusest ja ehtameerikalikest väärtustest. Kuna saabunud oli ka kiiruse kasvamise aeg, pidid teeäärsed hoolitsema, et nende kiosk, müügilett või bensupump märkamatult mööda ei vilksaks. Sildid, viidad, plakatid ja reklaamid said kiiresti kolossaalsed mõõtmed ning venisid sõidusuunas märgatavalt pikemaks, et võita juhile lugemiseks aega.

Butafoorsed ürgkoopad

Teepervedel seadis end sisse seninägematu floora ja fauna, üle-elusuurune ja igati värvilisem kui elu ise: hiiglaslikud betoonist kauboid ja indiaanlased mahasõitudel, papist ja kipsist merineitsid majafassaadidel, lennuki-, teekannu- ja vigvamikujulised bensukad, rongi, naftapuurtorni ja jumal teab mis kujuga einelad. Butafoorsed ürgkoopad, renessansslossid, Kaug-Ida pagoodid – kõik leidsid endale Ameerika teedel vaeseid sugulasi, kes nende matkimisega üritasid möödujate tähelepanu võita.

Möödujaiks olid valdavalt rekkajuhid, hipid, automatkajad ja motokambad – ratastel Ameerika, mis hindas kõrget oktaanarvu, kõhutäie tugevust ja käraka kangust. Kui seda suudeti kaunistada mõne köitva müüdiga kohalikust folkloorist, võis loota, et klient tuleb tagasi. Nii tekkisid mitmes kohas teede äärde näiteks “indiaani külad”, kus igal jumala nädalavahetusel toimus “ehtne” indiaani pulm, tihti samade peategelaste ettekandes. Nende copycat village’ite magneetiline mõju oli suur. Kümnendite viisi jõudis nendest “etnograafia oaasidest” reisivate ameeriklaste perealbumeisse fotosid kahvanägudest lõbutsemas külapulmas, kus peiuks suur indiaanipealik Köhiv Konn isiklikult.

Ajaloolane Margolies hinnanguid ei jaga, ehkki ta ei hoidu õigustatud võrdlusest Disneylandiga, mis hiljem kogu Ameerika neelas. Ka camp, naivism ja kitš massikultuuri repertuaarist juurduvat Margoliesi arvates selles varases väikevormilises arhitektuuris.

Ajaloolase peamine paatos on aga nostalgiline. 1950. aastatel alanud kiirteede massiline ehitus viis elu nendest vanadest lõbusatest peatuskohtadest kaarega mööda, jättis nälga terve kihistuse Ameerika kultuuris ja kapseldas reisijad kõvemini nende sõiduriista konditsioneeritud salongi.

Mida on sellest õppida eestlastel, kelle pisiriigis võib kihutamine pahatihti lõppeda riigipiiri postis? Midagi ikka, eelkõige oskust märgata ajalugu juhuslikus teeveerses teemajas, klappida sellest kokku suurem pilt ja ulatada see kultuuriajaloole. Sest perealbumite kroonika ei pruugi intiimsusele vaatamata kajastada kogu tõde demokraatia kodumaa õitsengust.