Bastien Picot

Kuidagi on läinud, et minu jaoks on see aga juhtumisi täiesti uus ja värske festival. Aga parem hilja kui (ja nii edasi).

Logistilisi kõrvalheietusi: avastus, mis küll vähegi teadlikuma jaoks avastus ei oleks: kui võtta Muhumaale sõit plaani üsna viimasel hetkel ja parajasti satub olema jaanipäeva-nädalavahetus, siis võib kohale jõudmine täiesti ebavajaliku põnevusmomendi tekitada. Päev varem olid kõik bussid välja müüdud. Aga väikese festivali hea omadus avaldus kohe: suhtlemine on isiklik ka juhul, kui inimesi (veel) isiklikult mitte tunda. Järgmisel hetkel leidsin end bussis Muhumaa poole koos Tallinna lennujaamas maandunud UK bändiga True Think. Selle eestvedajale Robert Mitchellile on Eesti ja Muhu õigupoolest juba tuttav, ülejäänud bändile aga uus.

Juu Jääb 2019
Foto: Keiu Virro, Kroonika
Reede algas kontserdiga, mida ilmestab üks ülekasutatud sõna: eksklusiivne. Pädaste mõis, õhtusöök, mille juurde kuulus täisväärtusliku osana kontsert, kus esinesid pianist Robert Mitchell ja meite omamaine kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid. Kuivõrd Mitchell pole mitte ainult tunnustatud pianist, vaid ka poeet, siis ühendas kontsert kirjanduse ja muusika võrdsetel alustel. Aareleid luges nii enda kui Mitchelli luulet, seejuures raamistas õhtu poeem, mis algul kõlas inglise ja lõpus eesti keeles. Mõis, tosinkond külalist, ühekordne esitus... Selles on võlu.

Festivali raames lisas olukorrale värvi võimalus juba paar tundi hiljem kuulda Robert Mitchelli oluliselt suurema kollektiiviga ja täiesti erinevas keskkonnas, festivali vabas õhus.

True Thinki puhul ei oleks osanud eelteadmiseta aimata, et nad alles teist korda üheskoos lavale astuvad. Lauljanna Sharlene Monique on ühtlasi The Kingdom Choiri liige (kellele kuninglik perekond huvi pakub, siis viimati võis seda tunnustatud koori kuulda prints Harry ja Meghan Markle’i pulmas). Tähelepanu tõmbab ta värvidega nii kõlas kui lavalises kohalolus. Suurepärane esineja Robert Mitchelli lüürikat edasi andma. Mitchell valdab sõna ja on otsustanud selle kompromissitult maailma parandamise teenistusse panna. Küll aga ei ole ta sel Juu Jääbil sugugi ainus, kelle sõnum on silmatorkavalt poliitiline.

Juu Jääb 2019
Foto: Keiu Virro, Kroonika
Mure populismi, kurjuse, keskkonna pärast. Robert loodab, et muusikas on jõud, mis jõuetuse tundmise asemel end liigutama paneb. Kas paneb?

Reigo Ahvena Trio puhul võib vist ilma pikalt piinlikkust tundmata öelda, et „tuntud headuses”. Viimase juurde kuuluvad ka Ahvena kohati lõputuna tunduvad vahejutud, mille pöörab võluvaks tema enda teadlikkus oma vastupandamatust tõmbest lavale jutustama jääda. Seda küll eestlaste jaoks, kõrval seisnud ameeriklanna väljendas tagasihoidlikku soovi arusaamatuks jääva keele asemel oluliselt universaalsemalt kõnetavat muusikat kuulda.

Juu Jääb 2019
Foto: Meelis Kuuskler, Kroonika
Öed kukkus esinejate nimekirjast stiililiselt küll välja, aga teisalt on nad kooslus, mis tõmbaks ilmselt iga ürituse käima ka siis, kui sinnamaani üldse midagi toimunud poleks. Laval on puhas rõõm ja energia, nad ei võta end liiga tõsiselt, ent ei tee esinemises ka järeleandmisi. Lisaks Kristel Aaslaidile ja Tuuli Rannale on laval tantsijad. Trummar Siim Koppel ei jää omakorda show poolest sugugi varju. Ja mis siis ikka muud üle jääb, kui et ikka „rulli-rulli-rulli”.
Juu Jääb 2019
Foto: Meelis Kuuskler, Kroonika
Kui laupäeva päevasel kontserdil astub Maria Volmeri kõrval ja järel lavale Sambias sündinud ja Soomes elav reggae-muusik Papa Zai, joonistub omamoodi muster Robert Mitchelliga. Väljenduslaadid on erinevad, aga ka Papa Zai muusika sõnum on tugevalt poliitiline. Ta töötab ka ajakirjanikuna ja on muuhulgas Soome ajakirjanduses kirjutanud Sambia ja selle lähiriikide sisepingete taustast, sellest, kuidas koloniseerijate töö tõttu omal ajal erinevad hõimud kirvemeetodil riikideks ühendati.

Festivalipäeva õhtune osa algab Rita Ray (ehk Kristi Raiase) ja tema bändi esinemisega. Värsked sõbrad, kellega seob meid muide justnimelt seesama festival, nõuavad hiljem, et igal juhul olgu olla valju shout-out, umbes selline: Rita Ray esinemine ja hääl on muljetavaldavalt võimsad ning Carole Kingi loost „You’ve Got a Friend” pole paremat versiooni veel kuulda olnud. Ahjaa, selline pildike ka: poole loo ajal lava juurde jõudnud kuulaja minu kõrval: „Tohoh, ma arvasin, et ma näen siin laulmas suurt mustanahalist naist.”.

Aga kui lavale astus Bastien Picot & AURUS, siis sain aru, et kui oleksin festivalil ka ainult seda meest kuulnud, oleks tulek küllaga ära tasunud. Bastien Picot, kes eelmisel aastal oli Muhus Ann Shirley bändi liikmena, säras nüüd bändi ees absoluutselt igas võimalikus mõttes. Muuhulgas pärlendas ka tema peakate. Hääl, mille ulatus ja valdamine on muljetavaldav, mõnusalt jabur ja efektne lavakostüüm, selgelt isikupärane liikumine. Ja viimaks „American Boy” cover, millega (teisel katsel) ka festivali nägu Villu Veski liitus. Mis ma oskan öelda, võimas värk ja nimi, mis tasub meelde jätmist.

Õhtu lõpp oli aga suuresti juubilar Jaak Aheliku ja tema sõprade päralt, kelle hulka kuulub laval mõistagi ka Villu Veski. Jällegi sõnastatakse toimuv teiste kuulajate poolt minu kõrval. „Villu Veskit laval nähes tekib tunne, et kohe ilmuvad kuskilt välja ka Ringo Starr, Paul McCartney ja teised.” Neid mõistagi ei ilmu, aga ega nimekiri siinses kontekstis väga alla ka ei jää. Esirinnas Lee Oskar oma legendaarse suupilliga ning mõistagi omamaised muusikatipud.
Juu Jääb 2019
Foto: Meelis Kuuskler, Kroonika

Välise vaatluse põhjal tundub, et väikeste ja koduse atmosfääriga festivalide võlu avaldub selgelt mitte ainult publiku, vaid ka muusikute jaoks. (Vähemasti üks väljaspoolt Eestit tulnud esineja vahetas heaga tagasisõidu piletid hilisemaks.) Ja kui lisada retsepti veel see, kuidas aeg saartel nii ehk naa sageli aeglustub ja annab aega hingata... Ei ole nii, et kõps bussist välja, lavale ja pärast bussi tagasi. Juu Jääbil ei ela esinejad ja publik ka niivõrd eri maailmades nagu mõnel muul juhul, tundub mulle. Ühel hetkel kuulad esinejat laval, teisel arutad temaga maailma asju. Mõnus ju.