Noor Maarit Murka on juba teinud endale nime Jaan Elkeni ja Tõnis Saadoja tuntud pildimotiivide vaenuliku ülevõtmisega, neid vägitegusid saame nüüd Vaalas veelgi näha. Kristi Laanemäe leiab oma piltidele “kehad” interneti otsingumootorite jõul, töötleb leitut endale sobivalt morbiidsemasse koloriiti ja lükkab otse lõuendile, nüüd juba siis popkunsti kahkjas ja lamedas maailmas.

Nostalgilised leedukad

Ka Tõnis Saadoja astub näitusel üles. Sedapuhku on noor ja andekas “plangumaalija” rahva ette toonud fotograafiliselt elutruu maaliseeria sulavast jääkuubikust, mille külm dokumenteeriv laad haakub vägagi hästi jäise teemapüstitusega. Üldse õhkub kogu väljapanekust teatavat mausoleumirõskust. Keegi justnagu logistaks seestpoolt linki ja tahaks ammusurnud inimeste nahas ilmavalgusse pääseda.

Leedulased lähenevad minevikuelustamisele nostalgilisemalt. Ieva Baranauskaite maalib pisikesi põrandavärvi-pruune maale fotodest, mis ilmselgelt pärinevad mõnest Hruštšovi-aegsest perekonnaalbumist.

Pildidki kukuvad tal välja nagu “ajast ja arust”. Need on juba sünnihetkel vanad ja pleekinud, ajahamba hävitustöö on neisse algusest peale sisse maalitud. Sellist porist olustikurealismi kohtas sõjajärgse Nõukogudemaa kunstis palju, uudismaade rajamise aegu oli see ehe ja aus töölisriigi kunst, mis kõlbas nii kodus patta panna kui ka näitusel letti lüüa. Baranauskaite äratab selle kunstikeele uuesti ellu, kuid nüüd mõjub see kui kadunukese memuaarid.

Agile MazŠonaite ja Jolanta Kyzikaite pätsavad kujutisi reklaamidest ja kunstiajaloost, Vilius Vanagas imeb aga märke grafitist. Koomiksitegelased, reklaaminäod ja valimisplakatid sulavad nende töödes kokku ägedasti kätega vehkivaks kaoseks, mis üsna hästi kirjeldab tänase meediatööstuse ekstaatilist keelt. Vanagasest oli tark raamida oma joonistused valguskastidesse, mille steriilne tagantvalgus õilistab iga kritselduse helendavaks reklaamkirjaks. Pakend otsustab tänapäeval kõik ja rohkemgi veel.

Ja nii edasi. See endastmõistetavus, millega noored kunstnikud on lahti öelnud isikupära kohustusest, on mulle veidi võõras, kuid viib meid ilmsesti otse nüüdisaja visuaalse kultuuri tuumani. Kujundite vaba ringlus, libisemine käest kätte ning suvaline miksimine annab tooni kogu meie pildi- ja helikultuuris. Miks ei peaks siis noored kunstnikud kahe jalaga samasse voolu sisse hüppama.

Näitusele sobib visuaalne helitaust

Taavi Laatsit, näituse originaalmuusika autor

“Minult tellis muusika kuraator Margaret Tali, kes saatis mulle mõned pildid neist maalidest, mida seal esitletakse. Käisin maale ka kohapeal vaatamas. Minu jaoks ühendas saadud emotsioonid üks kunagi koos Priit Pääsukesega lindistatud teema, mis siiamaani ei olnud veel konkreetse loo formaati pandud. Priiduga oleme varem koos ka filmimuusikat teinud. Võib öelda, et meie koos tehtud muusika on suhteliselt visuaalne, seetõttu sobis see teema ka näituse jaoks. Igatahes võtsin selle teemajupi aluseks ja lugu koosnebki töödeldud kujul Priidu kitarrikäikudest, mis on segatud elektrooniliselt komponeeritud rütmikihtide ja sündihelidega.”

•• Taavi on kirjutanud muusikat mitmetele näitustele, sh tekstiiliväljapanekutele “Hallo Kosmos, siin Maa”, “Ruum ei ole tühi” ja “Superluks” ning arhitektuurinäitusele “Korterelamu ja asum”.