Pinocchio, Capone ja teised klaasist kangelased
Tarbekunsti- ja disainimuuseumi esimese korruse võlvide all on võimalik end kurssi viia slovakkia klaasikunsti seisuga. Eksponeeritud on nii tõeliste klassikute kui ka verisulis üliõpilaste peamiselt viimastel aastatel valminud looming. Esmalt tõmbavad ruumis tähelepanu jõulised geomeetrilised vormid, kuid lähemale minnes hakkavad end avama ka värelevama loomuga peamiselt loodusest inspiratsiooni ammutavad objektid. Need kaks suunda tunduvad domineerivat slovakkia klaasiareenil, kus esimese kainust on tasakaalustamas teise lüürilisus.
Ja siis – nende kahe tugeva voolusängi kõrvalt avastan ma hoopis noorema põlvkonna tarbedisaineri Patrik Illo (snd 1973) loomingu, mille nutikus ja kirkus mind vaimustab. See, et peale Bratislava mõjutuste voolab tema veres impulsse ka õpingutest Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias on ilmne. Illo disainikeel on küll perfektselt siledaks lutsutatud, kuid ometi on neisse sisse jäänud ka mingi dünaamiline püüdlus ja soov lisada igale tööle disaineri näpujälg mõne ootamatu vimka näol. Pealkirjad nagu „Veinisaurus”, „Pinocchio” ja „Capone” kõnelevad just seda keelt.
Kuid rääkides slovakkia klaasist ei saa üle ega ümber Václav Cigleri (snd 1929) rollist, kelle juhtimisel loodi 1965. aastal Bratislava kunstiakadeemia juurde klaasikunstikateeder. Just sealt on võrsunud need oksad, mille klaasist viljad on tunnustatud kvaliteedimärk üle maailma. Ideoloogia, et praeguste slovaki klaasikunstnike looming ei evi pelgalt iseendast lähtuvaid kvaliteete, vaid püüab astuda suhtesse ka ümbritseva ruumiga, on kindlasti Cigleri mõjuga.
Üllatav erootika
Ruumiga väga jõuliselt suhestuvad tööd on Miloš Balgavy (snd 1955) „Puudutused” ja „Arhitektuur”. Need valusalt kirkad objektid tunduvad saadetistena inimvälisest maailmast – perfektne pinnaviimistlus, värv ja kuju ei luba inimkäe kohalolu aimata mitte mingil moel. Geomeetrilistest algelementidest toituvad objektid on pigem mõistuse peegeldused kui tunnete jäljed.
Klaasi kätketud erootikaga üllatab Ján Zoricˇak (snd 1944), kes elab ja töötab hoopis Prantsusmaal. Tema klaas võib tunduda pehme ja soe nagu silikoon, paljastades oma külma klaasja pale vaid teatud nurga alt. Boonusena mängib Zoricˇak klaasi optiliste omadustega, lihvides seda suurendusklaasiks, mis tõstab ehmatavalt fookusse just selle, mida kunstnik tahab.
Üsna omalaadse käsitlusega eristuvad näitusel Palo Macho (snd 1965) klaasobjektid, mil tundub olevat side pigem abstraktse maali kui tarbekunstiga. 12 seinaplaadist koosnev pannoo meenutab Mark Rothko oskust luua kirgaskriipivate värvipindadega omaruume, milles saavad kokku nii haprus kui ka brutaalsus. Macho töödes lisandub värvile ka klaasipinna faktuuride mäng, muutes vaatamiselamuse nõnda eriti kihiliseks rännakuks materjali pinnal ja sees. Pannoo kõrval eksponeeritud „Valgusenõu” I ja II meenutavad kella sihverplaati, kuhu on püütud kogu elu sisse kirjutada. Seierite liikumisest jäänud jäljed markeerimas liipreid, mida mööda sõidetud nii tuttavaid radu pidi kui ka võssa eksitud. Ning kokkuvõttes näitavad kellad ikka igavest täistundi.
