Piraatkaupa eelistavad needki, kes võiksid endale originaali lubada
Käekotid, teksased, tossud, patareid, ravimid, mänguasjad, suitsud, kodumasinad ja isegi autod. Kõike on võimalik saada kuni 90% originaalhinnast odavamalt ja selleks ei pea enam spetsiaalselt Aasiasse sõitma. Kõike, mida hing ihaldab, on võimalik osta kodu taga asuvalt väiketurult või lihtsalt internetist. Kui firmad suudavad midagi valmistada, suudab keegi selle ka järele teha.
Mõni koopia on väga kehv, ent leidub selliseidki tooteid, mida on asjatundjate abita võimatu originaalist eristada. Piraatlus on isegi tasuvam kui narkootikumidega smugeldamine. Mustal turul on piraat-CD kilohind 3000 eurot, hašišikilo jääb 1000 euro ringi.
Võltskauba menu ostjate seas on mõistetav: tahan, et teised arvaksid, et tegemist on originaaliga ja mul on selle jaoks raha. Kvaliteet on edevate tarbijate jaoks teisejärguline. T-särkide puhul on see isegi mõistetav, sest ühe originaali asemel võid endale lubada viis võltsi, ostes iga kord uue, kui eelmine on pesus kokku tõmmanud. Ent kui ostad võltsitud autopidurid?
Sama oht varitseb võltsravimite kasutajaid. Maailma terviseorganisatsiooni WHO andmetel tappis võltsmedikamentide sissevõtmine 2001. aastal Hiinas 192 000 inimest. Kui Tais, Kambodas ja Hiinas ostetakse võltsravimitest enim antibiootikume ning aidsi- ja tuberkuloosiravimeid, siis Euroopas on nõutuim võltspill endiselt Viagra...
Piraatluse mürgised niidid ulatuvad ämblikuvõrguna igasse ühiskonnakihti, rääkimata miljonilistest kahjusummadest originaalkaupade firmadele, kunstnikele, muusikutele ja riigi maksurahakotile. Töötus, alaealiste ekspluateerimine, maffia rikastumine ja isegi surm on aga enamikule piraattarbijaile ebapiisav argument piraatkaubast loobumiseks.
Odav luksus vallutab ka rikkaid
Isegi rikkad ei pääse odavate võltsingute meelitavast võrgust. Ei leidu vist ühtegi kuulsust, kes poleks kordagi unistanud võimalusest riputada oma uhke villa seinale mõni Picasso, Van Goghi või Velazquezi maal. Soovi täitmiseks on kaks võimalust: kas röövida Louvre´i, Prado ja MOMA muuseumi või osta koopiad Milano Pitti galeriist. Viimast võimalust on eelistanud Frank Sinatra, leedi Diana ja Richard Nixon. Sama traditsiooni jätkavad ka Arnold Shwarzenegger, Julio Iglesias ja Sofia Loren.
Koopiate hinnad kõiguvad 1000–4000 euro vahel, kuigi galerii omanik Giuseppe Salzano tunnistas, et üks vene naftamagnaat olevat maksnud ihaldatud jäljenduse eest lausa 48 000 eurot. Ehk ei rohkem ega vähem kui 751 200 krooni ühe näruse koopia eest! Sellele vaatamata kuulub Pitti galerii suurima ostu au ühele Brunei sultanile, kes tellis enam kui 70 võltsmaali (mõne hind ulatus üle 30 000 euro) dekoreerimaks mõned oma palee 700 toast. Igal jäljendusel on siiski kaasas mitteoriginaali-tunnistus.
Lisaks näitlejatele, lauljatele ja sultanitele leidub teisigi rikkaid ja ilusaid, kel on küll piisavalt raha, kuid kes eelistavad originaalile piraatkaupa. Kõige paremini lähevad käekotid. Teistest tunduvalt enam nõutakse Luis Vuittoni kvaliteetseid ja väga täpseid koopiaid.
Kuigi see tarbijagrupp võiks endale ka originaali lubada, räägib võltsingu kasuks ostmisvõimalus juba paar kuud enne ehtsa mudeli turuletulekut.
Piraattoodang tuleb peamiselt rohke odava tööjõuga maadest nagu Hiina, Tai, Koera, Filipiinid, Vietnam või Indoneesia. Ent näiteks Ühendriikides võltsitakse elektroonikaseadmeid, Venemaal sampanjat, Brasiilias spordirõivaid, Saksamaal mehaanikat, Marokos nahktooteid jne. Politseivõimud aga kinnitavad, et võltsijate tabamine on raske. Tegemist on kurjategijatega, kes smugeldavad samal ajal ka immigrante, prostituute ja narkootikume ning muudavad seetõttu kaubateid pidevalt ja ennustamatult.
Narko- ja inimkaubanduse on ühiskond hukka mõistnud, piraattoodete ostmine sarnaneb populaarsuselt aga rahvaspordiga. Asjatundjad pakuvad ainsaks piraatlusevastaseks tõhusaks meetmeks tarbija karistamist ning kaubamärkide jõulisemat kaitset. Prantsusmaal see juba toimib ning ka Hispaania võttis vastu seaduse, mille järgi võltsingu tarbija peab andma vastust kohtus.
