Piret Bristol püüab tabada tõelust
Oma esimeses kogus ”Murdumismärk” (1999) luuletas Piret Bristol põhiliselt luuletamisest, meeldivalt küpse irooniaga muide. See oli hea kogu, kuid ei äratanud toimetajais erilist huvi.
Bristolil polnud ja pole praegugi oma silmatorkavat kirjanduslikku seltskonda. Selline on luuletaja saatus – hüvagi luule eel peaks käima kära, et lugeja vastuvõtuks ärkvele õrrituks ja luuletaja iseenda pööningukorrusele tolmuma ei jääks. Eriti kui ta kaldub enesessesüüvija ja erootiku tüübisegu poole, mis püsib range intellektuaalse kontrolli all, nagu sel juhul.
Kolmas kogu ”Tulemata riik” annab juba märku, et Bristol võib olla tugevalt programmiline luuletaja. Ta looming jäljendab üldistatult isiksuse arengut.
ENESE TEADVUSTAMINE. Luuletamisest luuletamise järel ilmunud teises kogus ”Saatus nagu Sinu käsi” (2000) võtab ta käsile igavikulise sina- ehk objekti-suhte modifikatsioonid, teisisõnu, inimese sügavama eneseteadvustamise kultuurse elukana või kultuuri vangina. Vanade seoste ülesütlemine ja uuenemine vaheldub mälestustega tulemisest, ootamisest ja jõudmisest, taustaks tänini korduv võrdpilt lapsepõlvest.
Nii eelmises kogus kui ka ”Tulemata riigis” annab tooni püüdlus tabada tegelikult eksisteerivat tõelust. “Tulemata riik” on nüüd siis juba küpseva teadlikkuse kirjeldus. Kirg reaalsuse järele tundub lämmatavat naudingu ja õnne kui eesmärgi, need on surutud süüdlaslikult tahaplaanile. Bristoli luule mina-tasand on tusa ja valu suhtes ignorantne ja kainelt neuroosidele vastu astuv, kaitstusel on seal juba peaaegu üleinimeselik, universaalne tähendus.
Ei maksaks arvata, et Bristoli luule on lõplikult intellektuaalne. Olulises osas on see puhas sensuaalne empaatiavoog. (Sensuaalsus, linnaruumi kujundid ja teatud piirini ka hoiak on ehk kõrvutatavad Kalev Kesküla loominguga).
TUNDELISUSEGA ON KÜLL NII, et midagi ei voola hetkekski üle ääre, kuid on see-eest ääretasa. Ta valdavalt sõnaohtrate luuletuste keel pole mitte niivõrd rikas, kui keerukalt ja täpselt suhtestatud, varjundirikas. Sõnad haakuvad, grupeeruvad, pudenevad laiali, ilmutavad lugematul hulgal lõpliku tähenduseta metafoore. Bristol on dünaamiline.
Lugejaga arvestada tahtes võiks ta ehk hakata kirjavahemärkidele mõtlema ja üldse – ehk vajaks kaalumist sõnaohtruse arvelt suurendada iga sõna kaalu. Kolme kogu jooksul pole luuletaja käekiri karvavõrdki teisenenud. Teisalt ei eita, et massiivne assotsiatiivne tekst võimaldab mastaapseid kontrastkujundeid.
