“Ei tea, kas täna vihma ka tuleb? Ma näitasin juba hommikul voolikuga ette, kuidas see asi käib,” ütleb Piret Mildeberg juba kodutalu väravas, kui kaks suurt valvekoera on meid fotograafiga sisse lubanud ning käreda tervituse lõpetanud.

Üldiselt on selline vastik rannailm – päike särab otse lagipähe ja isegi tuul on koomale tõmmanud, aga veidi eemal supleb keset eresinist taevast üks paljutõotavalt tumehall pilv, mida kaaluvalt silmitseme. Väiksevõitu küll, aga ikkagi ehtne vihmatooja.

Vihm on hetkel Lääne-Viru -ja Harjumaa piiril Läsna külas põletav mure. Mai lõpust alates pole korralikult sadanud. Jaanipäeva eel küll tuli üks väike sirts, aga see ei teinud maad korralikult märjakski.

Rohi õuel on pudenemas kollaseks tolmuks, kena maltsapuhmaski on õnnetult longu vajunud. Kasta tervet maja ümber laiuvat kahe hektari suurust ala ei jaksa. Perenaine Pirrus on kurb, et isegi lehised, mis pärast tallu kolimist aia äärde istutati, hakkavad närtsima.

Karjuv ebaõiglus

“Mulle oli see isiklikult solvav, kui räägiti, et Tartus ja mujal Lõuna-Eestis sajab, aga siin ei tulnud ikka piiskagi,” ei saa Pirrus ütlemata jätta. (Piretit kutsutakse juba väikesest peale Pirruseks ja selle nime juurde on ta ka kunstnikuna jäänud – nagu omal ajal ERKI-s õppejõud Olev Soans ütles, pole mõtet naisterahvaste perekonnanimesid meelde jättagi, need ju niikuinii vahetuvad. Endised koolikaaslased hüüavad Pirrust ka Muhviks, välimuse järgi.)

Sassipoja talu Läsnal on Mildebergide kodu juba seitsmendat aastat. Impulssost, nagu turunduses öeldakse. Piret ja Jüri Mildeberg on tegelikult põlised tallinlased. “Aga mina täitsa ausalt ei mahtunud enam Tallinna ära,” ütleb Pirrus.

Pere viimaseks elukohaks pealinnas oli 11-ruutmeetrine tuba Lasnamäel tuttavate kunstnike ateljee kõrval. Sealt koliti ära Kolgasse. Talukohta otsisid Mildebergid mitu aastat, sest elu kastmajakese korteris polnud ikka see. Aga Kolga kandis polnud midagi saada ja ühel õhtul ostis Pirrus vihaga kõik kuulutustelehed kokku.

Mõnda kohta sai vaatamaski käidud, kuni ühel augustihommikul sõitsid Mildebergid Läsnale – paika, millest nad mitte midagi ei teadnud. “Kell oli üheksa, päike paistis läbi maja, kõik oli valgust täis ja siis ma mõtlesin – jess,” meenutab Pirrus. Talu ostmisel oligi põhitingimus, et seal peab olema hästi valge. Sassipojal paistab päike tuppa hommikust õhtuni.

Kahe nädala pärast, 1. septembril, olid võtmed käes. Siis selgus kohe ka tõsiasi, et vahepeal oli kaev kuivaks jäänud ja nii sai oma kodu rajamine alguse puurkaevust. (Mitte et see veeprobleeme lõplikult lahendanud oleks. Talvel külmuvad torud ikka vähemalt mõneks nädalaks kinni ning siis tuleb krundi piiril voolava jõe jääkaande auk raiuda ja sealt vett pangega tuppa tassida.)

Perre võeti kaks koera ja kaks kassi. (Ühest, metsa läinud kassist sündis 2004. aasta kauneimaks lasteraamatuks valitud meisterdamisraamat “Ervin – kõikide lemmik”.)

Ja talu nime muutsid Mildebergid ära, sest enne oli see lihtsalt igav Oja talu. Kuna Jüri on Aleksandri (tema oli samuti kunstnik) poeg, siis pandi Oja ette Sassip ja nii sai talu uueks nimeks Sassipoja.

Seitse aastat koduloomist

Seitse aastat oma kodu on tähendanud ka seitset aastat ehitus- ja aiatööd. Seda muret pole maal kunagi, et midagi teha pole. “Meil on kombeks, et kui üks maja täis saab, ehitame uue,” muigab Pirrus. Nii on ruumivajadusest kerkinud elumajale peale teine korrus (kus on ka üks Pirruse töötuba), ühte otsa talveaed (see sai alguse Ajakirjandusmajast ajakirja Pioneer aknalaualt ja täieneb iga soojamaa-reisi järel Vahemere-äärsete taimedega) ning õue peale ait, kus ühel pool on Pirruse ja teisel pool Jüri töötuba.

Sassipoja on üldjoontes selline nagu tüüpkujutlus kunstnike kodust – oma kätega tehtud kunsti täis. Põhiliselt on näha perenaise käekirja, sekka ka peremeest. Mõni pildike siin-seal, akvarellid kapiustel, tuulekoja omalaotud telliskivimüür, mida kaunistavad tassisangadega mosaiigid, korstna otsas lusikatest ingel, kelle näoks potikaas. (“Lootsin, et see hoiab söögiisu vaos, aga ei aita,” nendib Pirrus.)

Kodust on saanud Pirrus mitmeid mõtteid uute tööde jaoks – lastele kingiks tehtud hampelmannidest kasvas terve suguvõsa, kapiustele maalitud piltidest arenes sari vineerplaadil akvarelle.

Suurusehullustus käib peal

Selle pere kunstnike käekiri on täitsa erinev. Jüri teeb rohkem õlipastellidega, mahedates toonides, peenes tehnikas – “tikib” nõelaga, nagu Pirrus seda nimetab. Pirruse tööd on jõulisemad, erksamate värvidega, nurgelisemad – akvarellidega, gua‰‰idega, linoollõikes, papjeema‰eest. Ühiseks töövahendiks on Mildebergidel ainult käärid, ja need on alatasa kadunud.

Pirrus tunnistab, et tal on hea meel olla nimeka eesti kunstniku Jüri Mildebergi (kelle tööd läksid äsja näiteks Jaapanisse personaalnäitusele) ülalpeetav – see annab vabad käed, et teha kõike seda, mis meeldib, tehtud tööde müümisele mõtlema ei pea.

Vahel käib tal peal mania grandiosa, näiteks ükskord tahtis ta maalida suure-suure maali. (Ent selle aja peale, kui mitme meetri pikkune lõuend leitud, raamile tõmmatud ja krunditud sai, läks suur tahtmine juba üle ja lõuend ootab seina ääres oma aega.)

Praegu kavandab Pirrus mõttes keldrimäele suurt papjeema‰eest kuju (kahemeetrist kohe kindlasti), millele saaks ka rattad alla panna ja siis ringi vedada – kas või küla peale patseerima minna. Aga selle meisterdamiseks kuluks mitu nädalat ja seda aega pole veel olnud. Suvel ei saa tema sõnul üldse eriti tööd teha, sest pidevalt käivad külalised ja ega siis keegi ainult paariks tunniks linnast välja sõitma ei hakka, ikka jäädakse ööd ja…

“Hullumeelne poolaasta on olnud – kolm näitust on väljas ja kolm raamatut tehtud,” võtab Pirrus viimase aja tegemised kokku. Seejuures on kõik näitused eri stiilis töödest: Ühispanga galeriis on Pirruse akvarellid vineeril (õigupoolest pidi seal tulema Jüri näitus, aga Jüri ei jõudnud ja siis Pirrus päästis perekonna au), Viinistus põhjamaade kultuurifestivali “Põhjataeva peegeldused” töötoas loodud papjeema‰eest skulptuurid ja Rootsis Jönköpingi lääni sõprusmaakondade kunstnike rändnäitusel graafika.

Raamatud üle kõige

Ent Pirruse armastus on ikkagi raamatud: “Alates kolmandast klassist, mil lugemise soravalt selgeks sain, olen olnud lugemishull. Lugesin isegi taskulambiga teki all, et ema ei näeks, et ma ei maga.” Pirrus räägib oma kogemusest, et laps kas hakkab lugema või ei hakka – koduse raamatukogu suurusel pole tähtsust.

Tema lugemisvara tuli lapsepõlves põhiliselt 10. keskkooli raamatukogust, kuid see pole kirge jahutanud. Raamatukunstniku kutset tundis ta samuti varakult. Pärast põhikooli läks ta Kopli 24. keskkooli ehk tarbekunstikooli (sest koduses “kümnendas” oli tüdrukutel valida ainult kaubandus- ja meditsiinisuuna vahel) ning tegi seal lõputööks ‰abloontrükis illustratsioonid Leida Tigase jutule “Vares keedab hernesuppi” (Pirruse sõnul üks geniaalsemaid lastejutte üldse). Eesti riikliku kunstiinstituudi ehk ERKI graafika eriala lõputööst kasvas aga lõpuks välja rabaelust jutustav “Sookoll ja sisalik”, millele kirjutas teksti Aino Pervik.

Kuigi raamatuid hakkas Pirrus illustreerima kohe pärast ERKI lõpetamist, käis ta selle kõr-valt pikka aega ka palgatööl. “Alles Pioneeris töötades sain aru, et ma ei pea iga päev kuskil kontoris käima ja vabakutselisena kodus joonistades saan palju paremad pildid.”

Ent vabakutselise magus elu ei kestnud kaua – Rein Raamat rääkis ta ära ja Pirrus hakkas Studio B-s taasiseseisvunud Eesti esimese multifilmiseriaali “Ohtlikud lennud” peakunstnikuks (see tuli hiljuti välja ka DVD-l). Brigadiri töö polnud aga Pirrusele loomukohane ja ta lahkus joonisfilmistuudiost.

Parasjagu olid värskes Eesti Vabariigis majanduslikult rasked ajad, pildid eriti ei müünud ja kirjastused läksid järjest pankrotti, nii et Pirrus töötas vahepeal ka õpetajana ja Kolgas klubi juhatajana. Ta on äraelamiseks isegi moekunstnik Liivia Le‰kini kübarakojale mütsikesi heegeldanud: “Oli selline aeg, et kunsti ei ostetud, mütse aga küll.”

Praegu on ajad taas kord muutunud ja tööpuudust pole Pirrusel põhjust kurta. Uutest pakkumistest ta siiski üldjuhul ära ei ütle. “Mulle südamest meeldib joonistada, eriti loomi, linde ja putukaid – kõike muud peale inimeste,” tähendab Pirrus.

Muuseas on ta teinud pilte ka kahele matemaatikaõpikule ja ajakirjadele. Varem tegi Tähekesele, nüüd kaalujälgijate ajakirjale. Kaalujälgijatele tuleb küll inimesi joonistada, aga Pirrus tõdeb, et õnneks on sellel ajakirjal väga tihti vaja pakse inimesi ja need tulevad tal siiski paremini välja kui kõhnad.

Raamatutest said viimati valmis illustratsioonid Ajakirjade Kirjastuse raamatule “Hääd ööd! Emade õhtujutte” (varem ilmunud raamat “Isade õhtujutte” õn-nestus tal Jürile sokutada, aga emade juttudest polnud ikkagi pääsu), Lehte Hainsalu jutule “Suurejüri peremees” ja ühele klassikaliste valmide kogumikule. Nüüd on Pirrusel puhkus. Või noh, mis puhkus, nüüd on vaja ära teha kasimistöö, milleks joonistamise kõrvalt eriti mahti ei jäänud. Kord nädalas, kui taksojuhiga (ehk Jüriga) kokkuleppele saab, käib Pirrus ka linnas. Poes ja nii.

Köögipõrand otsakorral

“Järgmises elus õpin ma esimese asjana autoga sõitma,” lubab ta. Maal on autota keeruline. Isegi lähim bussipeatus, kus Tallinna kiirliin peatub, on kuue kilomeetri kaugusel Viitnas, ja sealt juba pungil kotte käe otsas tassides naljalt jala ei koju ei tule.

Pealegi on Pirrusel materjali hankimise eesmärgil üsna sageli asja linna servas asuvatesse ehituspoodidesse, et vaadata, kas on korralikku pappi müügile tulnud (Pirrus selgitab, et kõige parem oli nõukogudeaegne ehituspapp, milles on ka kaltsu sees, aga see rull sai otsa ja enam säärast saada pole), või otsida head linoleumi linoollõigete jaoks (Kolgas elades õnnekombel prügikasti kõrvalt leitud vana köögipõrand on lõpukorral). Vähemalt hea pigmendiga Leningradi akvarelle on endiselt ka Tallinna kunstipoest saada ja peagi läheb Pirrus sinna punast juurde ostma, sest tal on praegu “punase ja rebase periood”.

“Maal elamise miinus on see, et ei saa piisavalt näitustel ega teatris käia,” võtab Pirrus asja kokku. “Pluss on see, et oled kodus ja teed tööd, mitte ei leegi mööda linna ringi.”

Aga palavalt igatsetud vihma meie kohtumise päeval ei tulnudki. Paljutõotavalt tumehall pilv kadus taevast jäljetult. See-eest on järjest tihenemas murepilv tuleviku kohal – kas Läsnal saab edasi elada?

Sassipoja asub Kuusalu polügooni põhjaväravas, polü-gooni piirini on sealt Pirruse sõnul 300 meetrit, esimese laskealani poolteist kilomeetrit ning tee polügoonile läheb talu väravast mööda. Lubati küll, et ehitatakse uus tee, nii et sõjaväe transport ei pea Läsna küla vahel voorima, ning uued elektriliinid ja interneti püsiühendus, mis peaks elukvaliteeti tõstma, aga ikkagi…

“Õnneks” on Pirrusel haigus, mis halvendab kõrvakuulmist. “Kuna elame polügooni kõrval, on kurdiks jäämine ainult teretulnud,” ütleb ta iroonilise muigega.

Piret Mildeberg

•• Sündinud 1. mail 1957 Tallinnas.

•• Lõpetanud Tallinna 24. keskkooli ja ERKI graafika erialal.

•• Eesti kunstnike liidu, Eesti kujundusgraafikute liidu ja rahvusvahelise kujundusgraafikute liidu ICOGRADA liige.

•• Esimene näitus aastal 1981.

•• Illustreerinud 29 raamatut, sh Aino Perviku “Sookoll ja sisalik”, Leida Tigase “Peremees ja sulane”, Juhan Kunderi “Suur Peeter ja Väike Peeter”, Pilvi Üllaste “Lugu kahest vereliblest”, Jaan Rannapi “Nublu”, iseenda kirjutatud “Ervin – kõikide lemmik” (2004. aasta kauneim lasteraamat) ja kogumik “Hääd ööd! Emade õhtujutte”.

•• Studio B multifilmiseriaali “Ohtlikud lennud” peakunstnik (1991).

•• Läsna küla teatri peakunstnik.

•• Abielus kunstnik Jüri Mildebergiga.

•• Lapsed Joel Selberg (30), Henri Selberg (20), Saara Hanna Mildeberg (14), Susanna Liisa (Kommi) Mildeberg (kohe 12) ja lapselaps Jasmin Selberg (6).

Teised Pirrusest

Viive Noor

kunstnik ja

raamatuillustraator

•• Piret on kunstnikuna vaimustav. Kõik, mida ta puudutab, muutub kunstiks. Pildid, raamatud, hampelmannid... Iga viimanegi tarbeese majas, alates kapiustest ja lõpetades nagidega, saavad osa tema fantaasiast ja käteosavusest.

•• Raamatupiltides on Pireti jõulisus ja vaba vaim kokku surutud ja ahistatud. Mida rohkem on tal vaba ruumi, seda suurejoonelisemaid ja pöörasemaid asju ta ette võtab.

•• Inimesena on Piret kindel, turvaline ja kõike mõistev. Temas pole kriipsukestki kadedust ega väiklust.

•• Tema puhul peab sada protsenti paika ütlemine, et jagatud rõõmu on topelt ja jagatud mure on poole väiksem. Alati viitsib ta kaasa mõelda, nõu anda, abi pakkuda. Tema peale võib alati kindel olla. Lennukale fantaasiale vaatamata seisab ta kahe jalaga kindlalt maa peal. Väljendit “ei ole võimalik” Piret ei tea ega tunnista. Jõuline ja tugev natuur. Teab, mida tahab, ja teeb, mida tahab.

•• Piret on nii värvikas inimene, et paari sõnaga ei saa midagi öeldud...

•• Minu “jutuke” kukkus välja kuidagi lennukas ja võõrale võib jääda mulje, et oi-oi-oi. Aga Piret ONGI selline, et tema peale mõeldes lähed ise ka suurejooneliseks.

Riho Hütt

Rakvere galerii kuraator

•• Tunneme juba 80-ndate algusest, kui mina kunstiinstituuti läksin. Aga väga tihedalt me läbi ei käi, tunnen Piretit rohkem tema loomingu kaudu.

•• Ta on oma käekirjale aastate jooksul väga kindlaks jäänud – ta ei ole tahumatu, aga natuke kandiline ja natuke nagu okstest. Ta ei ole küll päris Kristjan Raud, aga temas on samamoodi maa-olemist, maatõugu ja maajõudu.

•• Piretit iseloomustab äärmiselt hea detailide nägemise oskus, millest ta paneb terviku ilusti kokku. Mulle meeldivad kõige rohkem tema loomad, need on nii teatraalsed – rebane ja konnad ja… Need, kelle keskel ta seal Läsnal elab. Kui tead, kuidas inimene loob, saad aru, kes ta on.

•• Jüri ja Piret on erinevad inimesed, aga nende maailmanägemine, see, millest nad rõõmu tunnevad, on sarnane.