See on anonüümse autori kirjutatud päevikumärkmetest 20. aprillist kuni 22. juunini 1945 raamatus “Naine Berliinis”. Seda nõukogude koolis Berliini vallutamisest ei õpetatud.

Saksa rahvuslik häbitunne on nii valdav, et sellised raamatud nagu “Naine Berliinis” peaksid olema kohustuslik teraapiline kirjandus. Enda valu tunnetamisel. Kunagi rääkis minu isa, et kuulis pärast sõda gümnasistina Pärnu Endla varemetest naise karjeid. Nad tahtsid poistega appi minna, aga püstoliga ja purjus vene ohvitser seisis ees. Kui on valida, kas rahvuskaaslase vägistamine tiblade poolt või kuul, valid ikka vägistamise. Ma ei usu, et see naine kunagi sellest kogemusest rääkinud oleks, veel vähem kirjutanud. Sümboolsest kogemusest, vägivallast vabariigi varemetel ja paigas, kus vabariik välja kuulutati.

Mehelik sõda koosneb võitjatest ja kaotajatest, lahingutest ja aumärkidest. Kaotajate poole naiste sõda tähendab hobusesitaseid kirsasid voodis, enesemüümist toidu eest, sõdurisitta ning süljelärakaid kodus ja rohket vaseliini sarivägistamiste leevendamiseks. Vägivallast saab kollektiivne kogemus, mida jagatakse ja mille üle arutatakse.

“Märkan neil päevil ikka ja jälle, kuidas minu tunded, kõigi naiste tunded meeste vastu muutuvad. Meil on neist kahju, nad näivad nii armetud ja jõuetud. Nõrgem sugupool. Pealispinna all hakkab naistes maad võtma teatav kollektiivne pettumus. Tugevat meest ülistav, meeste valitsetud natsimaailm on kõikuma löönud, ja koos temaga ka “nende müüt”, kirjutab autor. “Sõja lõpus lisandub paljudele teistele kaotustele ka meessoo lüüasaamine.”

Üllatav, millise küünilise huumoriga vaatab see kolmekümnendates, haritud ja ilma näinud saksa naine seda kaht nädalat, mil tsivilisatsiooni olemas polnud. Nagu oleks ta ise oma elus kõrvaltvaataja. Selles pole naistekale tüüpilist pisarapigistamist, pigem mõjub ta isegi dokumentaalse päeviku kohta liiga hästi konstrueerituna.

Valikuta valik

“Naine Berliinis” on omapärane “naistekas” selles mõttes, et käsitleb mingis mõttes brutaalse ja hariduseta “hommikumaa” jõuga võetud kohtumist “õhtumaa” haritud linnakultuuriga. “Vaba valiku tingimustes 99% neist meestest ei kujuneks valituks,” leiavad naised. Ometi naine valib, otsib teadlikult ohvitseri, et teisi mehi peletada.

“Naine Berliinis” annab sõjale, ka kaotajate sõjale teised värvid – inimlikud ja samas poliitilised. Näiteks saksa riigitruu peremamsli kodus õmmeldud võitjate lipp, kus on koos tema madrats, kus peal teda vägistati, ja surma saanud lapse särgist tehtud naiivne sirp ja vasar.