PIRET TALI: Lihtne ja rammus emailves Tiina
Kes kordki on sattunud mõne Lõuna-Eesti köögilaua taha elukogunud naesterahvaga lõhverdama, aimab, millest Tiina Ilvese “Augustihambad” pajatab. Just nimelt pajatab. Raamatu 12 juttu veerevad aiaäärt mööda, et siis mulguni jõuda nagu anekdoot. Mõnesse neist lugudest novellilikku ülesehitust ei jagugi, need voogavad vaikselt ja ühtlaselt nagu suine veenire. Aga terasust ja õnnestunud karaktereid on seal küll. Nagu maal ikka, kui jutt voolama pääeb, lähikondsed ja eluolu pühitsemata läbi võetakse. Ausalt, ja nii, et nalja saab. Ja et õpetlik on – mille muuga ikka oma maailmanägemist edasi anda, kui lugude rääkimisega? Eeltingimus tundub olevat see, et lugeja ja autor oleksid maailma asjades ühel meelel. Kas või elukogemuse või elukoha osas.
Arvustajal võtab Tiina Ilves kõik relvad käest saatelausega kaanel: “Mina olen siin ja praegu, nii muna kui kana, kirjutan elust enda ümber. Ja seda ikka naljakama kandi pealt ja naerutava vindiga, sest Naer on terviseks.” Otsi sealt siis tõsimeelset kirjandust.
Koos seisab see Tiina Ilvese proosa rahvalikul situatsioonikoomikal, et mitte öelda jämekoomikal. Pepsi võib siuke rammus nali nagu sõnnikulõhngi jalust niita. Natuke kunstlikuks punnitatud keelekasutus ka, kuigi Murutarile jääb see veel alla. Aga kui võtta võrdluseks Saladused, naisteajakirja jutuvõistlus või Cosmo tüdruk, siis nende sentimentaalne, lame klisˇeelisus paneb südame samamoodi pööritama. Ja ei ole seal sitta, kuivkäimlaid, suitsulatikaid, viinaseid vanamehi, ajalehtede tutvumiskuulutusi, suomen poika’sid ega söökla solgiämbreid. Aga just naisteajakirja jutuvõistluse kaudu – nagu kaanel kirjas – Aapo Ilves oma ema proosaga kohtuski.
Uuemas kirjandusteoorias on sellisele subjektiivsele pajatusele võib-olla oma termingi leitud. Mis see muud on, kui kaasaegne rahvapärimus, millele ilmselt poeg toimetajana on loetavaks muutumisel kõvasti kaasa aidanud? Kuigi mõnda lugu saaks veel praegugi täpsemaks liigendada (“... ja muud loomad” ning “Naabrid”).
Süzˇeed tunduvad mõnevõrra tuttavadki. Kindlasti on kellegi vanaema kälimehe vennatütrega miskit samalaadset juhtunud. Kas või hambaproteesid kuivkäimlasse kukkunud, nagu loos “Augusti uued hambad”, või naljad Soomes käimisest, nagu “Suomen poikas”. Tegelaskujud nagu ämm (mürgiastlaga), “harjaga lits”, sada-kilo-naise-ilu-daamid, vintis hädavaresed ja targutavad naabrimutid on igas vallamaja rahvapeo naljandis levinud. Nagu ka igapäevaellu tunginud uue aja ilmingud, millele oma hinnang antakse. Kuidagi peab nende üle ju rääkida saama. Kas või feng shui suhtenurkade osas.
Vaieldamatud lemmikud juttude seas on “Appi, ahistatakse” ja “Arenguvestlus”. Viimatimainitus tuleb seatalitaja Glafiira oma tütrega vanatüdrukust õppealajuhataja Manda juurde arenguvestlusele. Tütar Krissu, kelle kohta öeldakse, et “mis siin enam arendada, sest kints joba kand ja mehe kui mehilase sabah”, näeb koos emaga oma arengupotentsiaali just “hõpõposti ümber tandsmises”. Mis siis õpetaja Mandal muud üle jääb, kui ka Glafiira soovituse kohaselt areneda – proovides koristaja mopi ümber keerelda.
Kuulda või lugeda?
Ilvese jutt voogab vahel võru keeles ja vahel vanemat tüüpi (linna)slängis. Nagu jutus “Pii ärr”, kus võrukeelsed vanavanemad ja linnastunud lapselaps suhtlemisel tõlki vajavad. Ehkki mis imet sõnades “papirull”, “tsikid” ja “tsˇillima” ikka enam on. Selle loo (ja raamatu) lõpp viiakse üles kui koera saba – taat loeb ajalehest, et koolidesse tuleb võru keel ja lastega on edaspidi lihtsam suhelda.
Neid lugusid lugedes võib jutuka mammi, köögilaua, kohvitassid ja likööripitsid juurde mõelda. Pisut hämmastav on selle “kultuura” astumine kirjaliku hulka.
Tiina Ilvese puhul on järgmine samm ilmselt CD, kus näiteks lugu “Naabrid” koos kõigi tegelaste asjaomase kõnepruugiga etteloetuna ei jääks alla omaaegsele Abeli-Orgulase LP-sarjale “Oh sa issake”. Ja tänuväärne Manda-Tilde joodiknaiste paar ongi Valduril ja Maiel leiva käest võtnud.
AUGUSTIHAMBAD
Tiina Ilves
Väiku Välläandja
