Blondie
Hinne 4
„Panic Of Girls”
Issand, kui nummi! Ja rohkem ei olegi vaja tegelikult öelda. New wave’i legendi Blondie esimene album alates 2003-ndast kõlab ikka neetult võluvalt. Bänd oleks justkui oma senise loomingu dekonstrueerinud ja rekonstrueerinud üheks väga tihedaks albumiks. Selliseks, mis kõlab nagu vana hea Blondie, kuid äratuntavalt nüüdisaegselt. Kõik, mis Blondiet kunagi defineerinud – pungist popi, disko ja reggae’ni –, on siin oma täies ilus esindatud ning 66-ne (sic!) Debbie Harry laulab küpselt, kuid hooga, nagu oleks ta jälle oma kõige kaunimas eas, siis kui „Heart Of Glass” oli uus laul.
Huvitav, kas siit plaadilt tuleb ära ka Blondie viienda tegutsemiskümnendi USA Top-10 hitt? Sest igal kümnendil, kui nullindad välja arvata, on nad selle triki ära teinud. Võiks nüüdki. „He said they’d live in New York and the stars would be their own. She was Debbie Harry, he was Joey Ramone,” laulab Inglismaa bubblegum-pop-disko-punkartist Helen Love ja sellise meeleoluga plaat see „Panic Of Girls” ongi.
Mart Niineste
METALCORE
Unearth
Hinne 4
„Darkness In The Light”
Kui nüüd arvata, et sihukesi lühikesi plaate võiks üks bänd välja anda igal aastal, siis kümne aastaga viis plaati näikse vähe olevat. Aga ega samas vist kõvale tuuritajale seda ette heita ei tohiks. Tegemist siis metalcore’i ühe liidriga, kes otsustas uue plaadi teha eelmisest pisut hevima. Kõik kohustuslikud ironmaidenlikud meloodilised algused ja keskpaigaaeglustused refräänisõnumi edastamiseks on ikka alles, kuid vahepealne on nauditavalt kiire ja kuri.
Raigo Tapun
POPROKK
Friendly
Fires
Hinne 3
„Pala”
Selle Briti bändi omanimeline debüüt kaks aastat tagasi oli üliedukas, hitt. Iga laul sellel oli singli mõõtu, pooled olid kui mõeldud kaasa laulmiseks. Nende teine plaat „Pala” vajab natuke aega, et su külge kasvada. Kuigi kõik laulud on hästi lihvitud ja täis värve, ei ole neist enamik kohe hitid (v.a nt „Hawaiian Air”). Mis aga ei tähenda, et see poleks hea plaat. See on väga hea plaat, stabiilsete saavutustega, korraga mitmekülgne ja konstantne. Tantsitav, rokitav, efektne, kohati melanhoolne ja alati emotsionaalne.
Tiiu Laks
TANTSUMUUSIKA
Moby
Hinne 3
„Destroyed”
Moby kümnes stuudioalbum on ühelt poolt muusikaliselt väga lihtne album, teisalt aga rahuldust pakkuvalt pretensioonitu. See algab kerge doom-elektroga, kuid siis tuleb Mobyle kohustuslik biit peale ning kui ka vokaal lisandub, on plaadi keskosa vanakooli Moby pärusmaa (isegi natuke liiga puhtalt vanakooli, näiteks „Lie Down In Darkness” meenutab hitti „Porcelain” Moby tuntumalt, 1999. aasta(!) albumilt „Play”), lõpp aga muutub isegi kergelt minimalistlikuks, natuke nagu ilma kitarrideta postrokk (sigurrosilik „Stella Maris”). Samas, Moby on ikka viiulite ja muude n-ö sümfooniliste instrumentidega mänginud.
„Destroyed” on kirjutatud tühjadele öistele linnadele, kuid selliseid pildikesi (à la kollaselt vilkuvatest fooridest ja tühjadest tänavatest) annavad eelkõige edasi plaadi algus- ja lõpulood. Keskpaik kuulub nagu rohkem (tantsivate, pidutsevate jne) inimeste sekka.
Tiiu Laks
