Jan Helsing
Hinne: 4,5/5
„Kajalood”
Meeldib, et vanad indie-mehed on tulnud kokku ja teevad seda, milleks nad on siia ilma sündinud – indie’t. Ja teevad seda eesti keeles, mistõttu kõik see juba ammukuuldu ja -loodu ei kõla taastehtud kujul nii, nagu püüaksid järjekordsed noored Maarjamaa maneristid maailmakuulsaks saada. „Kajalood” on küpsete inimeste tehtud muusika, kuid terviku puhul annab tunda, et bändi ridades pole hitikirjutajat. Kokkuvõttes ikkagi parem kui näiteks Odd Hugo amööbne selgrootus või Frankie Animali näotu keskpärasus. Kultuurikihi paksus loeb.
ROKK
The Gaslight Anthem
Hinne: 3/5
„Get Hurt”
Brian Fallon hakkab vanaks saama. Albumilt on puudu Gaslight Anthemi kahe esimese plaadi tormakas energia, pigem süveneb alates kolmandast tunda olev raskemeelsuse mõõde, mis sedapuhku – materjal sündis pärast Falloni abielulahutust – on täiesti õigustatud. Samuti püütakse siin eemalduda kõigest, mis on seni teinud New Jersey mehest Fallonist „väikese Bruce Springsteeni”, kuid ega see päris lõpuni ei õnnestu. Ja kas peabki?
Kokkuvõttes keskmiselt tugev album bändilt, mis ilmselgelt kavatseb veel kauaks jääda. Ehk leitakse endast kunagi järgmise plaadiga ka tõtakas optimism?
GARAGE
The Murder City Devils
Hinne: 4/5
„The White Ghost Has Blood On His Hands Again”
Kaheksa aastat pärast taasühinemist saigi see põrandaalune kuulsus valmis oma uue plaadi. Tundub, et pikk hoovõtt on igati kasuks tulnud. Bänd kõlab nagu mullu ja muiste – rõhuvalt ja ängistavalt. Kui The Murder City Devils oleks kirjanik, oleks ta ilmselt Edgar Allan Poe. Kaeblik elektriorel, närvilised kitarrid-trummid ja saagiv bass koos hüsteerilise vokaaliga. Pole kahtlustki, et Mõrvalinna Kuradid on tagasi.
Mart Niineste
