ZZ Top
Hinne: 4
„The Very Baddest”
Alates 1969. aastast koos mängiva trio kaheplaadiline kogumik võtab bändi karjääri ette otsast lõpuni. Naljaga pooleks peab aga juba kusagil esimese plaadi poole peal nentima, et ZZ Top on kogu aeg sama lugu mänginud, nagu AC/DC või Motörhead. Edasi taandub kõik sellele, kas kaasapaneva trummitiksu ja kindla bassipõhja peale ehitatud palal on kuulaja jaoks hitienergiat või mitte. Kui on, on kõik hästi ja teekond 43 aasta eest ilmunud esikalbumist kuni kahe aasta taguse „Mescaleroni” on üks äraütlemata mõnus kulgemine. Vastupidisel juhul õnnestub „The Very Baddest” lõpuni kuulata hambad ristis ja hullusärki rõivastatuna. Säärane kogumik on alati hea mõne pikaealise bändiga tõsisema tutvuse sobitamiseks.
PUNK
Giuseppe Perverdi Big Band
Hinne: 4
„Pede Rass”
Viie aastaga kolm plaati pole paha tulemus ühe Eesti underground-bändi kohta. Seda enam, et GPBB näol on tegemist ilmselgelt nivoobändiga. Nende toores ja absurdimaiguline huumor võib küll käia allpool peene maitse taluvuspiiri, kuigi nad käsitlevad äraspidisel moel ka meie ühiskonna valupunkte, aga midagi leidub nii neis naljades kui ka selle all kõlavas punk-funk-bluus-surf-reggae-kompotis juba kolmandat albumitäit järjest. Noorus, energia, võltsimatus. See muutub kaasakiskuvaks, aga tuleb paremini esile laval, mitte plaatidel. Moraal on see, et GPBB pole oma latti „Pede Rassi” puhul allapoole lasknud, et nende esinemised on endiselt tuumaplahvatused ja kuulujutud Eesti pungi surmast on liialdused.
