Nicki Minaj
3/5
„The Pinkprint”
„The Pinkprint” ei suuda mind üllatada.
Tegelikult on esimene tähelepanuväärsem rada alles kaheksas „Four Door Aventador”, kus Nicki Minaj demonstreerib, et ta on siiski andekas räppar.
Nõidusliku biidiga „Trini Dem Girls” on samuti huvitav.
Ülejäänud albumi moodustavad liiga sentimentaalne r’n’b või siis räpilood, kus eputatakse plejaadi külalisesinejatega (Beyoncé, Drake, Lil Wayne, Ariana Grande).
Plaat oleks praegusest kindlasti tugevam, kui seal oleks külalisesinejaid vähem ja Nickil endal rohkem püssirohtu.
Kristo Koppel
INDIE
Tartu Popi ja Roki Instituut
3.5/5
„Marienbad”
Enne kui bändi ja albumit avalugude põhjal järjekordseks post-Epliku nähtuseks nimetate, kontrollige fakte.
„Marienbad” on TPRI kolmas album üheksa aasta jooksul ja nagu näitab kahe eelmise tagantjärele kuulamine, on jõudmine tõsiste indie-poiste päikesepopist pop-psühhedeelia kaudu päris popini üsna loogiline areng.
Album on seetõttu küll pisut eklektiline, erinevate loomeperioodide käekiri on lugudest ära tunda, kuid tervikuna võiks väiksema teaduspreemia küll varsti TPRI jaoks reserveerida, sest muusikaauhinnad saavad lokilambad. Mart Niineste
INDIE
Erinevad esinejad
4/5
„Kohalik ja kohatu 4”
Võib vist öelda küll, et suuresti on viimase kümne aasta eesti indie-skeene kõlapildis peale Epliku epigoonide ka plaadifirma Seksound oma regulaarselt ilmuva uudismuusikaga. Nende indie on selline päikesepaistelise, kuid veidi jaheda tuulega sooja kevadpäeva muusika, autos saab juba sõita, aken praokil.
Kogumikuna ongi „Kohalik ja kohatu” terviklik kogumik, mis võiks autos mängida. Kohalik indie kõlab siit vastu harjumuspäraselt heal tasemel ja täiesti rahvusvaheliselt. On küll kohalik kraam, läbilõige paremikust, kuid selle muusikastiili tõeline vaim asub siiski mõne lennutunni kaugusel. Mart Niineste
