Fall Out Boy

1.5

„American Beauty/ American Psycho”

Hoolimata oma mõnikord ehk kitsarinnalisest imagost on pungi juurde alati käinud ka hea annus eksperimentalismi. Olgu selleks siis Refusedi ambient’i ja industrial’i mõjutused „Shape of Punk to Come’il” või Botchi piano coda’d „American Nervosol”. Sellest hoolimata ei suuda miski kuulajat ette valmistada musikaalseks skisofreeniaks, mis on „American Beauty/American Psycho”. Plaati, mis segab valimatult kokku 1990-ndate alguse pophittide sämpleid, räppi, poistebändilikke vokaalharmooniaid ja näpuotsaga ka punki, saavutades sellega kompoti, mis ei ole ei kaasakiskuv ega ka meeldejääv. Sten Valgus

ROCK’N’ROLL

JD McPherson

4

„Let The Good Times Roll”

Oklahoma muusiku eelmine album „Signs & Signifiers” oli ehk liiga püüdlik ja puhta kõlaga, et konkureerida näiteks teise retrorokkari, kadunud Nick Currani loomaliku energiaga, mistõttu jäi sellest pisut estraadilik järelmaitse. „Let The Good Times Roll” on sellest puhtusest vaba ja selle võrra ehedam. Albumi aluseks on vana rock’n’roll’i, rockabilly ja bluusi tumedam ja lärmakam osa, mida McPherson täitsa korralikult nii laulukirjutaja kui ka lauljana esitada suudab. Rõhk on siiski rohkem oma aja eheduse taasloomisel kui selle elementidest oma paralleelmaailma kokkupanemisel, mis tegi näiteks The Crampsist kultusbändi. Mart Niineste