Eesti Njingma koondab tiibeti vanima traditsiooni – njingma koolkonna järgijad
ning on ajaliselt kõige vanem budistlik ühendus Eestis. Nimelt sai Eesti Njingma alguse juba
80. aastatel, kui Vello Väärtnõu asutas esimese Eestimaa Budistliku Vennaskonna aastal 1982 ning rajas sellega Eestisse praktilise budismi ja njingma traditsiooni. Väärtnõu on ainsa eestlasena õppinud Ivolga kloostris, pealaamade Hambo Erdineevi ja Hambo Tsybikovi juures. Vennaskond ehitas Väärtnõu juhtimisel Eestisse neli stuupat, mis olid esimesed põhjamaades ning ainsad nõukogude ajal ehitatud stuupad NL territooriuumil, Vennaskond tõlkis ja paljundas kümneid raamatuid (nn.samizdat), valmistas budakujusid ja siiditrükis thankasid (budistlikud pühapildid)

Tänapäeval tegutsevad nii vanad kui uued njingma-pad sama õpetaja, Vello Väärtnõu juhendamisel.
Laiema avalikkuseni jõudis taas Eesti Njingma nimi 2007.aastal seoses esimese konverentsiga “Budism ja Põhjala,” mille idee autoriks ja juhiks on Vello Väärtnõu. Peale iga-aastaste konverentside organiseerimise on Eesti Njingma on paari viimase aasta jooksul lisanud Pärnumaale uut budistlikku arhitektuuri - viies stuupa (10m), Tuletempli, palveveski jm. 2005. aastal sai alguse Eesti Njingma budismialane veebientsüklopeedia, mis on ühe inimese, V. Väärtnõu ettevõtmine ning on ainus omataoline eesti keeles. Eesti Njingma on Eestimaale tuntust toonud ka kaugel Aasias, sh. visiidiga Vesak 2011 konverentsile Bangokki, kus Tai kuningapere ja MCU ülikooli rektor omavad Väärtnõu loodud thankasid.

Vajadus sellise konverentsi järele oli suur - budism on Eestimaal kohal juba üle 100 aasta, kuid siiani ei ole selle ajalugu ning kuulsaid isikuid Eestis üldse uuritud ega eriti kirja pandud. Ajalooliselt on Eesti budismi isaks Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra ehk ka rahvanimega Paljasjalgne Tõnisson, kes oli mungaks ja eestseisjaks St. Peterburi Budistlikus Templis ning tegutses Eestis eelmise sajandi algul. Tõnissoni näol on eestlastel olemas esimene rahvuslik pühak –nimelt kuulutati ta peale surma Rangoonis Bodhisattvaks - ei ole just palju rahvaid, kes omaks isiklikku budistlikku pühakut. Eesti budist on ka parun Roman Ungern von Sternberg, tema nimi on au sees nii Mongoolias kui Burjaatias, kus teda jumaluse kehastuseks peetakse. Ühesõnaga, meil on palju materjali, mida uurida ja säilitada tulevastele põlvedele. Meie kultuuriloo budistliku aspekti uurimine ja salvestamine on meie kohustus ja missioon, kuna eesti vähene orientalistika on sellest siiani mööda vaadanud ning esitleb end pigem värskete budistidena.

Konverentside käigus on leidnud kinnitust fakt, et ka teistes põhjamaades on kohaliku budismi uuringud alles lapsekingades, seda kinnitas prof.Offermanns Lundi ülikoolist 2. konverentsil ja ka paljud teised. Seetõttu on loomulik teha koostööd oma naabritega ning vaadelda, kuidas peegeldub see kauge idamaade kultuur meie põhjamaises kontekstis ning tuua välja meie ja naabrite kuulsad isikud ja nende tegemised.Veel praegugi on “Budism ja Põhjala” ainus iga-aastane põhjamaade ja Põhja- Euroopa budismi uuriv konverents Euroopas.

Selle aasta konverentsil kuuleme budismi-teemalisi ettekandeid teadlastelt ja budistlikelt õpetlastelt erinevatelt maadelt– see on hea vorm koostööks, sest uurijad (budoloogid) ja uuritavad (budistid) täiendavad üksteist teemade käsitlemisel. Kahe päeva jooksul võetakse kõne alla budistlik tühjuse-teooria (A.Terentiev, “Buddhism of Russia” peatoimetaja), budistlikud tantrad (V. Korobov, Vilniuse ülikool), iidne kalligraafiakunst Hiinas (Ch.Chou, Hamburgi ülikool) ja chan-budismi areng (Ming Bao, Rootsi).

Juttu tuleb Rolpai Dorje müstilisest loost tsatsa kujudega (H.Wahlquist, Stokholmi Etnograafiamuuseum), budismi ajaloost Ungaris (Z. Cser, Dharmagate College Budapest), 'Kajo Zendost' Soomes (M. Laitinen, Helsingi ülikool), budismist igapäevases elus (Zhen Chan Thai Budistlikust  kolledzh). Peterburi budolooge vaatleb E. Soboleva Peterburi Antropoloogia ja Etnograafiamuuseumist, Läti budismi tänapäeval prof. Stasulane Daugavpilsi ülikoolist, tiibeti meditsiini korüfeesid N.Bolshohoeva Burjaatiast ning sanskriti-tiibeti-mongoolia nimetusi võrdleb Natalia Jahhontova (VTA Peterburi Idateaduste Instituut).

Kas budismil ja budismil on vahe? Miks konverentsil rõhutatakse seda, et tegemist on Põhjamaade budismikonverentsiga?

Budismil nö. endal ei saa kuidagi olla vahet, pigem on tegu siin budismi aspektide peegeldamisega erinevate inimeste poolt. Kui isegi tava-asjadest saavad inimesed äärmiselt erinevalt aru, siis on loogiline, et vastavalt vaimsetele võimetele ja teadmistele ning kultuuritaustale mõistetakse ka budismi erinevalt. Nagu igas valdkonnas, on budismis olemas spetsialistid ja laiem ring, lisaks peab rõhutama, et on suur vahe intellektuaalsel lähenemisel ja praktiseerimisel – kas oskad maja ehitada või ainult räägid sellest.

Väga huvitavad on olnud prof. Stasulane ettekanded, kus kirjeldatakse budistlike terminite kajastamist ja mõistmist eelmise sajandi perioodikas Lätimaal, prof. Offermannsi ettekanded budismi kajastamisest Rootsis alates 17. sajandist. Praegu tunduvad nii mõnedki tolleaegsed tõlgendused lausa naljakad, seepärast tuleb siia saabunud budistlikku kultuuri uurida mitmekülgselt, ka teaduslike vahenditega, et seda paremini mõista.

Hiljutine dalai-laama külaskäik Eestisse ja tema kohtumine või mittekohtumine erinevate poliitikutega on palju tolmu üles keerutanud. Missugune on dalai-laama roll Teie silmis? Kas ta on pigem poliitiline figuur või usutegelane? Mis Te arvate, kas eestlased suhtuvad temasse kui budismikuulutajasse või kui vabadusvõitlejasse? Miks see nii on?

Dalai laama on tiibetlaste jaoks kaastunde jumaluse Avolokiteshvara kehastus ja nii arvavad nad ka tegelikult. Läänes on budismiga tegelejatel sageli kaks seisukohta – oma, nö. tegelik (lääne arusaam) maailmast ning sõnade-budism, mis ei ole nende enda maailmavaade ja veendumus, vaid sõnaline väljendus.

Aga see asjaolu, et Dalai laamadel on olnud ka poliitiline võim, see jäägu tiibetlaste endi hinnata. Budistide vabadusvõitlus on praktiline tegevus rahva heaks ilma endale võimu soovimata – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei loomise ettepanekuga tulid Eestis välja just budistid, täpsemalt siis Vello Väärtnõu ja Vennaskond 1987. aastal, mil enamus Eesti praegustest funktsionääridest veel teise, valitsevasse parteisse kuulusid. Nagu ütles Tunne Kelam aastapäevakõnes – see tegu nõudis ERSP loomise ettepaneku esitajatel head intuitsiooni ja suurt isiklikku julgust.

Eestlaste suhtumise kohta küsiks vastu - kas saab sel sellist ühest määratlust olla, see on üldse lääne mõtlemise viga, et kõik olgu määratletud: kas ei või jah. Inimestel ja nähtustel on enam aspekte kui kaks, eks siis saab ka Dalai laamat vaadelda eri kontekstides, vastavalt informeeritusele ja maitsele kas usutegelasena või poliitilises plaanis. Kusjuures seda peab küll mainima, et budismi ei kuulutata nagu näiteks kristlust, kus see kuulutajale plusspunkte annab. Budistile pole sellest mingit tolku, ta peab ise oma meeltega tegelema, ise ennast ümber töötlema tavakodanikust budaks, seda saab ta teha ainult ise ja õpetaja juhendamisel.

Dalai laama ei tulnud siia omal algatusel budismist rääkima, vaid kutsuti siia – need on erinevad asjad.

Eestlased ei ole kuigi religioosne rahvas, kogu usk tundub meile kas kauge ja võõras või kauge ja iganenud. Mis võiks budismi juures eestlastele sobida, meid paeluda?

Budism ei ole religioon tavamõistes, seda lihtsalt nimetatakse läänes religiooniks üldistavalt ja harjumuslikult, pigem on see suur ja iidne kultuur. Kui monoteistlikes religioonides -kristluses, islamis, judaismis on üks jumal, kelle poole pöördutakse ja kes siis tegeleb teiega, siis budismis sellest nähtust pole. Budistil pole ülimuslikku ainujumalat, keda paluda, vaid ta teeb tööd endaga, toetudes õpetaja juhendamisele. Küll aga on tohutu hulk jumalusi (mitte segi ajada kristliku jumala mõistega), kes osutavad abi budistile tema õpingutes ja keda vaadeldakse sisimas tähenduses kui oma meele ilminguid, mida tegelikkuses sellisena ei eksisteeri. Meie meeled on piiratud ulatusega, meie igapäevased mõõteriistad –silm, nina, kõrv jne – valetavad meile, annavad ebapiisavat infot, lisaks teadvus, mis kogu selle puuduliku info kokku võtab ning igaveseks tõeks kuulutab.

Meil on kõigil enam-vähem sarnane keha ja meeled, me oleme inimesed. See, mis sinna peale ehitatakse, on erinev nii geograafiliselt kui kultuuriliselt, kuid baas on üks – see oleks seos ka eestlaste jaoks. Kui meie tegevusplatsiks ja lähtepunktiks oleme meie ise, siis ei saa see vast kuidagi olla iganenud või tunduda igav.

Missugune on lühidalt eesti budismi ajalugu, kui suur on siinne kogukond, millal ja kus kogunetakse, mida tehakse?

Eesti budismi ajalugu algas üle 100 aasta tagasi, seoses juba mainitud Karl Tõnissoni tegevustega Eestis koos oma õpilase F. Lustigiga. Ajalooliselt järgmine budist oli parun Roman Ungern von Sternberg, kes võitles kommunistliku terrori vastu idas, kuid temast kui budistist ei teata Eestis suurt midagi. Olev Remsujev on kirjeldanud oma raamatutes meie esibudiste parimate nõukogulike traditsioonide kohaselt - groteskselt, neid halvustades ja rumalateks pidades, kuid teaduslikud uurimused neist puuduvad.

Seejärel oli pikk vaikuse-periood, kuna nõukogude ajal oli religioosne tegevus põlu all ja lausa karistatav ning praktlise budismiga tegelemiseni jõuti alles 80 aastatel, kui asutati Eestimaa Budistlik Vennaskond. Nemad viisid läbi ka esimesed budistlikud rituaalid Väärtnõu juhtimisel, seda küll kitsas ringis, sest see oli ohtlik ja riskantne tegevus tol ajal.

90-ndate aastate alguses tekkis mitmeid budistlikke rühmitusi, hakkasid liikuma rändavad budistlikud õpetajad jmt.

Kõik see üle 100-aastane materjal oleks vaja läbi uurida ja kirja panna akadeemilise teaduse poolt. Meie tudengid võiksid selle peale mõelda, kui hakkavad oma BA, MA ja PhD tõid tegema.Veidi materjali leiab huviline nii budismientsüklopeediast kui ka konverentsi kodulehelt.

Ühtset kogukonda aga Eestis pole, nagu meile kombeks, nokitsetakse eraldi oma asju ajada ning ka budistlike ühingute lähenemine budismile, eesmärgid ning arusaamised on erinevad.
Budisti eesmärk on targaks saada ja seda saab ka eraldi teha, miks nad muidu seal lumises Tiibetis üksinda koopas vahel istusid. Kindlasti mitte eesmärgiga kannatada, vaid ikka targaks saamise vajadusega.

Lõpuks paar tehnilist küsimust: kui konverentsi töökeeleks on inglise keel, kas see tähendab, et mingit tõlget ei ole? Mis ajaks peaks huviline end konverentsi kuulama registreerima ja kas saab ka niisama kohale tulla? Kui pikad konverentsipäevad on?

Konverentsi töökeeleks on inglise keel, kuna kokku tulevad eri rahvustest inimesed, peab mingi ühise keele kommunikatsiooniks valima. Teine põhjus aga on lihtne - raha tõlgeteks ei ole. Riik on üritust toetanud väga marginaalselt kahel korral, vaatamata rahvusvahelise ürituse kätte-toomisele, võtab Tallinna ülikool aga meilt alati täisüüri, nii et tõlked jäävad paremaid aegu ootama. Kuid on ka väga toredat suhtumist, mitu aastat järjest on konverentsile õla alla pannud Sokos Hotel Viru, kelle esindaja suust kostis Eestis harvaesinev lause – no haridust ja kultuuri toetame ikka.

Konverentsi kuulama kutsume aga kõiki idahuvilisi – tulge julgelt kohale, lihtsalt niisama!
Sissepääs on vaba ja tasuta, lektorid on oma ala spetsialistid ja huvitavad inimesed.

Neljapäeval on konverents kuulajatele avatud 11.00-17.00 ja reedel 9.30 –12.30. Pärast seda jätkuvad lektorite üritused omavahel. Slideshow vormis näitame konverentsi vaheaegadel ka fotonäitust Ivolga kloostrist 80.aastatel ning tänapäeval.