Meie jaoks on kindlasti kõige olulisem tõsiasi, et ooperi tõi Moskvas lavale meie teenekaim ooperiteatrikorüfee Arne Mikk. Lavastanud 2014. aastal oma 80. sünnipäevaks Estonias Paul Hindemithi kammerooperi „Pikk jõulueine”, kinnitas Mikk, et võtab edaspidi elu vabamalt ja rohkem oopereid lavale ei too. Üks 20. sajandi kuulsamaid dirigente Gennadi Roždestvenski pidi oma head sõpra pikalt veenma, enne kui Mikk soostus taas lavastajalaua taha istuma. Roždestvenski nägi Soomes ooperit, mille Aho oli kirjutanud Sibeliuse akadeemia ooperistuudiole, ja otsustas, et seda peavad venelased nägema. On ju tegu looga, mille tegevustik toimub 1939.–1940. aastal Mehhikos, ja libretist Maritza Núñezi tahtel on laval päriselust pärit tegelased ja sündmused. Ooper räägib legendaarsest kunstnikepaarist Frida Kahlost ja Diego Riverast, kel on külas hulk värvikaid ajaloolisi tegelasi: sürrealismi teoreetik André Breton, fotograaf Tina Modotti, kunstnik David Alfaro Siqueiros ja teiste seas ka vene revolusionäär Lev Trotski abikaasaga. Teos lähtub Frida ja Diego intensiivsetest ja valusatest suhetest, aga laieneb peagi Euroopas areneva ajaloodraama peegelduseks. Keset seda sünnib ja sureb Frida Kahlo ja Lev Trotski armusuhe.

Ooper, mis räägib vahepeal mahavaikitud ja unustusehõlma taandatud mehest, revolutsiooni tegelikust arhitektist, kes kuuldavasti tähistas Talvepalee vallutamisega oma 39. sünnipäeva, jõudis Moskva publiku ette eelmise aasta 18. novembril. See oli teatrist kahtlemata ootamatu, kuid põhjendatud viis tähistada oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeva. Tegemist on ühtlasi esimese soome helilooja ooperiga, mida kunagi on Venemaal lavastatud.

Sürrealistlik lugu

Mikk on Pokrovski teatris varemgi töötanud. Juba 1979. aastal kutsus Boriss Pokrovski ta Moskvasse lavastama Britteni ooperit „Väike korstnapühkija”. See oli toona tema esimene töö väljaspool Eestit. Vahepealsete aastatega on Mikk kogunud kadestmisväärse kogemustepagasi. Paljuski on ta siiski jäänud truuks oma väljakujunenud kunstilistele tõekspidamistele ja lavastajakäekirjale. Tunneme Mikku kui delikaatset ja traditsioonidele toetuvat lavastajat ja sama võtmega on ta lähenenud ka Frida ja Diego sürrealistlikule loole.
Solistide ansambel oli silmapaistvalt ühtlane ja hea. Ilusa tämbri ja jõulise häälega tõusis eriti esile tenor Zahhar Kovaljov Diego rollis.

Ta annab lauljatele ruumi ja joonistab väikeste detailidega välja tegelaste karakterid ja nende omavahelised suhted, niipalju kui lugu seda võimaldab. Miku valitud traditsiooniline teatrilaad on eriti õigustatud esimeses vaatuses, kus sõpruskond koguneb Kahlo juurde. Ähvardav välismaailm jääb veel stuudio heledate akende taha ja annab ainult aeg-ajalt endast kurjakuulutavalt märku.

Teises vaatuses libiseb kõik vääramatult ja pöördumatult käest. Maailmas tekib kardetud kaos, Saksa väed ründavad Poolat ja Trotski leiab salamõrvari ja kaaskommunisti Ramón Mercaderi alias Jacksoni käe läbi armetu lõpu. Seni väljapoole jäänud ähvardav maailm murrab stuudiosse sisse ja võtab seal võimust. Sürreaalses atmosfääris ei püsi enam esimeses vaatuses rajatud tegelastevahelised sidemed. Kõik kipub laiali vajuma ja käest pudenema nagu vana euroopalik maailmakordki. Ainus lootuskiir, mille autorid publikule kingivad, on liit, mis taassünnib Frida ja Diego vahel, kes oma lõhkiläinud suhte jälle kokku lapivad ja uuesti abielluvad.

Laitmatu esitus

Solistide ansambel oli silmapaistvalt ühtlane ja hea. Eriti tõusis ilusa tämbri ja jõulise häälega esile tenor Zahhar Kovaljov Diego rollis. Tema lavakujus oli jõudu ja sarmi ning polnud raske mõista, miks Frida ikka ja jälle Diegole armukadedusstseene korraldas ja siis ta eksirännakud andestas.

Fridasid on aeg-ajalt laval kaks. Mõlemad oleksid nagu maha astunud Frida Kahlo tuntud maalilt.

Fridasid on aeg-ajalt laval kaks. Mõlemad oleksid nagu maha astunud Frida Kahlo tuntud maalilt, mida näeb etenduse ajal ka laval. Kahju, et Frida tööd lavakujunduses päriselt mõjule ei pääsenud. Pildid olid Pärnu kontserdimaja lava ja saali jaoks liiga väikesed. Kaks Fridat, Viktoria Preobraženskaja ja Jekaterina Bolšakova, sobisid oma häälelt ja karakterilt hästi, moodustades mõjusa ansambli. Solistide seast tõusis esile sopran Aleksandra Nanoškina fotograaf Tina Modotti rollis, paistes silma särava lavalise esinemise ja vokaalse esitusega. Kuid eriti tuleb kiita orkestrit. Aho põnevalt kõlav tsitaatiderohke muusika esitati laitmatult. Noor dirigent Dmitri Krjukov juhatas muusikud kindlalt läbi keerulise partituuri. Erakordse kõlamaailma lõi harva kasutatav instrument teremin, mis muutis atmosfääri unenäolisemaks.

Algse kavatsuse järgi pidi ooperit tulema Pärnusse juhatama maestro Gennadi Roždestvenski ise. Kuri saatus ei lasknud sel mõttel teoks saada. Maestro lahkus 16. juunil. Õigupoolest pole enam ka teatrit ennast, sest 1. juunist ühendati kammermuusikateater Moskva Suure Teatriga ja kannab nüüd Moskva Suure Teatri filiaali nime. Tuleb kurvalt nentida, et saime Pärnus näha Arne Miku viimast lavastust Moskva Boriss Pokrovski nimelises kammermuusikateatris.

Ooper-fresko „Frida ja Diego”

Autor Kalevi Aho
Muusika Kalevi Aho
Libreto Maritza Núñez
Lavastaja Arne Mikk
Esietendus B. Pokrovski nimelises kammermuusikateatris 18. novembril 2017
Etendus XIII Pärnu ooperipäevadel 5. juulil